Day 65

Considering, et mul on siia kirjutamine ikka sydametunnistusel ja hetkel seisan tuulisel Hollywood blvdil ja ootan bussi, mis laupaeva ohtul soidab 30-60 min tagant pluss ootamine valtimatus ymberistumispunktis ja miski voiks ju ka aidata ajal kiiremini minna, voin teile jalle telefonist klobistada. Eelmisest korrast on monevorra moodas ja tegelikult oli mul plaan piduliku ja pohjaliku sissekandega see siin lopetada paeval, mil taitus kaks kuud tulekust, aga - sellest on juba kolm paeva moodas. Vahepeal elasin kolm nadalat rutiinset elu igal esmaspaeval, kolmapaeval ja reedel asjalik olles ja 6.40 toustes/hiljem kaheksast koju joudes, aga sel reedel peale jarjekordset kolmetunnist ood kohale joudes ei olnud ma seal enam ainus manager ja selgus, et oodatud hetk, kui on leitud pysiv tootaja ja asendajat enam ei vajata on saabunud ja tyypiliselt doctor unustas mulle mainida :D Ja ma vist harjun toesti kiiresti, sest kahju on, et ei ole enam neid kliente ja kohustusi ja Dr.Joed oma veiniarmastuse ja muude veidrustega ja paikesetousuga koos labi Hollywoodi kondimist ja lounapausidel 40 min lahimasse Coffee Beani kondimist (iga kell parem kui Starbucks ja pyhade puhul parimat piparmyndivanillalattet pakkuv ja ainus tasuta wifiga kett) ja hommikuti sama bussiga soitvat ilusat boheemtydrukut, kellel on jalad karvased ja vahel unelev lokkidega bf kaasas ja pohikooliealist aasia paarikest - hasti kohn tydruk ja poiss, molemad alati tosised ja kokkuhoidvad - ja ymberistumist kus kaaluda kas minna labi Starbucksist voi Whole Foodsist voi pyyda olla saastlik (tanu Whole Foodsi armastusele oli mu toidukulutus topeltsuur see kuu - orgaaniline toit ON umbokallis ja seetottu on vast isegi hea, et ma neid enam nii tihti ei nae - yks oli kohe kontori korval ka) ja forever jama, kust saada changei busside jaoks. Muuhulgas yhel hommikul oli mul eriti paha - jargmisel peale eelmist sissekannet ehk Vegasest tagasisoitu - ja ma sain neli korda bussi vahetada, kuna pidin vahepeal kahjuks neist ylihelikiirusel lahkuma, et tutvuda taaskord hommikuse jogurtiga. Yhel hommikul paluti mul hispaaniakeelse sisina saatel raha puudumise tottu bussist ka lahkuda ja yhel keeras buss 40 min kondimise kaugusel ara ja otsustas sinna jaada ehk igav mul iseendaga ikka ei hakka :D muuhulgas naiteks juhtub ainult minuga seda, et lahen LAPD joulupeole ja mu jakk varastatakse ara kohast kuhu Eddy oli soovitanud ka koti jatta! See oli siis eile. Trennid on jatkuvalt spetsid ja mu tydrukud ja poisid viimase peal - Stacey on ka tagasi. Ja WokCano ja Cheesecake Factory on parimad restoranid! Kuigi eile Robiga ta synnipaeval ise lauas toitu aurutada jaapani restoranis Hollywood and Highlandil ja Catana ymber saalivate kelnerite ja end tutvustava restorani omanikuga voib ka soovituste nimekirja panna :) Catanas muide haakis mulle kylge end Munawari nimeline hunnik onnetust - lyhike indialane, kes meenutab seda venda kes luubiga vaatab Microsoft Wordsis saadaolevatel piltidel. Sealjuures on ta ka vaga edukas filminduses AGA sellega niivord tyytult edvistav, et mul tekkis tahtmine oelda, et Brad ja Angelina arvaksid minust kindlasti hasti, kui ma temasugusega nendega kohtuma laheks, sure. Igasttahes motlesin, et what the hell, ta ju ei pea mulle sympatiseerima, et Angela Basseti ohtusoogile minna, aga peale eriti mesisel toonil esitatud kommentaari /Id like to get to know u cause u seem interesting and maybe I could help u/ ja /its a luxury hotel u know/ ma leidsin, et its still not worth it, aga et kui ta mind Bradi ja Angelina yritusele esmaspaeval kaasa kutsub, siis olen valmis tema seltskonda taluma. Peale Basseti pidu aga saades txti nimekirjaga kellega ta seal aega veetis kadus mul igasugune tahtmine jatkata vestlust ja vastasin viisakalt, et I'm not a golddigger and don't like to be treated as one. Kuna see munanimeline jahupea paar paeva hiljem siiski kirjutas kui raske toopaev neil Bradiga oli, siis ma loobusin igasugustest edasistest vastusest cause smbodys not getting it anyway. Ja Los Angelese traffic on tapvalt aeglane hommikuti ja ohtuti ja mulle nii meeldib assistendi too juures kohvi toomine ja ylemuse naisele louna ajal lillede viimine (ilma passita Downtownis voimatu kyll) ja Beverly Center, kus Carolaga kaks paeva poodides ringi vaatasime - maailma parim artificial lohn on Victorias Secretis! - kui valja arvata lemmiklooma poed, kus mul ju pisarad silma tulid vaadates neid kutsikaid klaaspuuridesse pandult. /Ameeriklaste juures koige nomedamate asjade toppi kuuluv punkt nyyd koos telekahaiguse ja patoloooogilise kakluste armastamisega/ Ja yhel ohtul oli mul nii joulukurbus kui poodides mangisid koik laulud ja puha ja laksime Carolaga Hollywood blvdile jalutama ja see on nii ilus ja oma ja kohe tegi tuju heaks :) ja palun - mida me veel koos ette votame - tassime tanavalt leitud madratsi jaatisepytt hambus koju, et see kuu aja parast valja visata ja vahetada garaazimyygilt seljas koju tassitud kotttoolide vastu - ma arvan kyll et me nagime valja nagu kaks jouluvana roosade kandamitega seljas Beverlyst kodu poole marssides eelmisel nadalavahetusel :D ja palun synnipaevaks pesukuivatit! Muidu aitah kallid, et olete huvi tundnud ja paari kuu parast kohtume ja siiiis saan teile jutustada, millised on ka Vegas, Kanada ja Mehhiko :) Tsau! PS. Maailma ilusaimas taevas paistab tagurpidi kuu.

Day 52

Hirmus hea plaan oli 5176 tunnise bussireisi ajal Vegasest koju lopuks ometi natuke blogida. Kahjuks peab mu imelise arvuti aku vastu aga vahem kui kaks tundi ja see aeg kulus preilidega piltide vaatamisele (enamiku neist peaks valja printima ja koogi seinale panema juhuks kui peaks veel tulema tahtmine syya), aga teatavasti olen ma siiski jarjekindel pluss ei ole siin teosammul liikuvas Greyhoundis midagi muud asjalikku teha ehk klobistan telefoniga, millel on muide maaaailma agedaim uus korpus - kuna joule hakatakse pidama kohe peale thanksgivingut ja see on nyyd moodas, siis tegid Alissa ja Carola joulukingid juba ara :) Mikserdasime yhe gin tonicu kyll just igavuse peletamiseks, aga alkoholi tarbimise eest bussis visatakse ka siin valja ja seda parispariselt ja kuna ees istuvad inimesed niigi hairitult nihelevad meie lakkamatu naeru peale, siis ei ole seda ka voimalik rahulikult juua. Niiiii tore on yle pika aja olla oma kullapaidega - nad soitsid juba nadal tagasi Vegasesse ja mina alles oosel vastu reedet jargi, kuna veetsin stuudios aega ja siis on mul yks eluliselt oluline rutiinne tegevus veel tekkinud, millest ma siin aga pohjalikumalt ei kirjutaks, ongi teil rohkem pohjust msnis ka kirjutada ;) ja jatkuvalt saan ju teie tavanumbritele ka helistada. Igasttahes olen ma enesele yllatuseks suutnud seitsme nadalaga end vagagi sisse seada ja aja ara organiseerida. Lopuks ometi oli nadalavahetuse tunne isegi ja nautisin sellest absoluutselt iga hetke. Kuna Santa Monicast trenni soidab naiteks 2,5 tundi (aga samas on vahemaadega nii ara harjutud juba, et juhuslikult torkas pahe yldse, et see on ju sama maa nagu Tallinnast Tartusse, mis iseenesest on alati tundunud eriti pika soiduna ja ajakuluna) ja hommikul pean selleks 6.30 tousma, et on time 9ks sinna jouda, siis oligi viimane nadal vaga rutiinne ja busy pluss oli eriti kylm ja sadas vihma ehk naiteks kolmapaeval koju saabudes groceryst olin nagu vaike tige nuustik. Esmaspaeva ohtul kaisime Robi ja Abeliga Tarmol kylas teed joomas, teisipaeval kaisin trennides ja Jetiga luusimas (leidsin kodu korvalt vaikese Vene kiriku naiteks) ja hetkeks Michaeli juures jutustamas - nii kahju, et tanu oma tegemistele pole olnud aega nendega yldse nii palju aega veeta enam ja tundub, et ka tal on busyd ajad - vahelduva eduga on ta korterivotmed olnud meie kaes, et saaksime Jeti lobustada ja ise mu hea tuju tekitaja naitab ainult vahel oma ylikonnastatud James Bond look a like outfitti. Carola suureks aga hasti ja vaga naljakalt varjatud meeleharmiks votsin Jeti ykspaev meie juurde ka ja no niiiii tore juuu kui yks imearmas vaike nuustik tuuseldab ringi ja ronib sylle ja nouab tahelepanu :) nii tahaks endale ka, kui oleks kindel asupaik.. Vahel igatsen ka kindlat kodu, mida sisustada ja koiki oma asju samas kohas hoida ja mitte iga paari kuu tagant kolida ja muud sellist, aga no sellega on veel palju aega vist ja ei saa oelda, et ma siin ja oma praeguse elukorraldusega onnelik ei oleks :) Tegelikult motlen tihti sellele, kui tanulik ma olen koige selle eest, mis mul on ja milleni siin olles joudnud olen iseendas ja kuidas vaevalt koik inimesed teavad, mis tunne see on, kui tunned igast hetkest oma elus siirast roomu. Uhe jarjekordse sellise paeva ehk eelmise pyhapaeva meelde jaavuse kindlustamiseks tegin yhes lugematutest Hollywood Blvdi tattoo ja piercingu kohtadest ka uue korvaaugu. Juba hommikul argates otsustasin, et voiksin selle lopuks ara teha, kuna olen juba ammuammu moelnud, et voiks saada paremasse korva ka yhe lisaparli panna. Laksin paeval Venice Beachile oma lemmikutesse bohemian poekestesse (mida seal jatkub piisavalt, et eelmisel nadalal kaisin kolmel paeval seal ja koigisse pole joudnud) ja ookeani aarde istuma (nii tihti kui vahegi voimalik kain seal tiiru ara) ja nautisin pyhapaeva ja hiljem randasin kohvikusse, kus pyydsin viisakas olla yhe harra suhtes, kes soovis vaga juttu raakida enne kui ta vanaemale kylla laheb - motlesin, et jarsku on lopuks yks minust noorem inimene valja ilmunud - kohe kui tuli valja, et see on lihtsalt yks mittereisinud 23ne ameeriklane, kadus igasugune suhtlussoov. Yleyldse on ameeriklased vahel ikka tyytult naksis sellest kui neile vahekegi sonaoigust antakse. Ja siis teel koju votsin end kokku ja astusin sisse esimesse salongi, kus vaheke vahem taistatoveeritud inimesi ukse ees oli. Maksin ara ja kirjutasin alla ja istusin kenasti maha ja siiiiiis markasin, et ta ju ei votagi valja pystolit vaid hoopis sukanoela ja hakkas vaga hirmus, aga tegelikult sai mu ilus valutav korvaauk valmis vaga kergesti :) Back to my everyday life - kolmapaeval olin ka vaga asjalik olles tousnud taaskord 6.30 ja laksin labi sushirestorani visiidi Robiga stuudiosse, kus lopetasime kell viis hommikul, et argata jalle keskpaevaks ja tagasi minna. Lahipaevil peaks seda myspaceist kuulda ka saama ;) Vahemarkusena - Bajafresh on halvim Mehhiko toidukas, kus ma kainud olen :) Ja salvestamast otse randasingi Vegase bussile :) Muuhulgas olen ma seda siin kirjutanud aegluubis, sest vahepeal on olnud pisardamispause rohkem kui keskkooli vene keele tundides - ma elan maailma koige naljakamate ja kallimate ja ginisemate naistega :D Natuke pyyaks meenutada ka varasemat, mis on vahele jaanud - laupaev Afshiniga ookeani aares ja mu lemmikpoes Whole Foodsis ja ookeani aares olid ju delfiinid.. Ja juba alustatud synnipaev Culver Citys imeliste temperamentsete inimestega.. Ja thanksgiving Vici ja Amy juures, kus tuli ju igatsus oma kallite jarele vaadates kuidas see sopruskond vahukaklaasid kaes pyydis valmistada traditsioonilist kalkunit ja mangisid napakaid lauamange ja.. Ja salsaohtu Thousand Oaksis Jose Valenciaga, keda kohtasime juhuslikult yhel paeval St Monicas ja kes muuhulgas osales So You Think You Can Danceis ja see oli ju niiii kihvt jalgida neid kohalikkegi seal salsatamas raakimata imevahvast Josest ja tema tuttavatest treeneritest.. Kaisime veel oosel Bossa Novas soomas ka ja otseloomulikult oli mu kallite naistega seal ka eriti naljakas ja vahva.. No eriti neil nahes kui palju ma voin korraga syya.. Kui nad arvasid, et me peaksime kindlasti seda minu toitu jagama ja tulemusena soin ma ara koik selle pluss veel ju joudsin teiste roogasidki proovida :D Sel paeval muide pidime Alyssa ja Carolaga rannas kokku saama aga kuna mu telefon sai tyhjaks, siis ma marssisin segaduses ja tigedalt tunde selles suunas, kus oleksime pidanud kohtuma ja kui neid ju ei olnud ja ma otsisin lahimat kohta, kus telefoni laadida ja olin juba vaga arritunud, aga lopuks koik lahenes eriti ideaalselt selles suhtes, et nad textisid mulle umbes minut peale seda, kui olin saanud telefoni sisse panna.. Muuhulgas me just jatsime mu lemmiknaistega (kuivord Stacey on olnud juba kaks nadalat Michiganis kylas) Michaelile eriti cheesy teate, et kui ta ka tana Arizonast tagasi jouab, siis naeks ja yldse ma pean end jagama tydrukutega jutustamise ja selle typeimise vahel ju..

------------------------------

Vahepeal on olnud toidupeatus ja preilid on keras magama jaanud ja buss graafikust rohkem kui kolm tundi maas ja ma motlesin, et kui ma juba alustasin ja pealegi kohvitassi tottu kaes niikuinii magada ei saa, siis voin ju veel veits kirjutada. Naiteks sellest, kuidas ma ootan jalle palavaid ilmu, et saaks basseini aarde minna nagu viimati poolteist nadalat tagasi ja kuidas inimesed k.a tanaval teevad nii tihti jalanoude kohta komplimente, et ma kahtlustan, et neile opetatakse seda kuskil kui kohustuslikku laini.. Kuigi mul loomulikult ongi maailma koige spetsimad kingad aga siiski :D ja kui ilus neighbourhood on Sherman Oaks ja kui harjumatu on naha korghooneid nagu Downtownis ja kui silmahakkavalt geide linnaosa ning ponev paistab West Hollywood ja kuiii hea on Cheesecake Factory kook ja kui ilus ja nostalgiline on laupaeva varahommik Hollywood High spordivaljakul paikese kaes Carolaga laste soccerit ette valmistades ja kui huvitav American Film Marketil pressina ringi vaadata ja rannas kiikuda ja Film Marketi Brad Jurjensi filmi aftekal kaia ja.. ja milline naeb valja mu pyhapaeva oo, kui olen yksi koju jaanud ja pean hommikul vara tousma ja valmis olema endast eriti head ja asjalikku muljet jatma - alustuseks niigi korv valutab ja oound ei ole palju jaanud. Arkan kella nelja paiku kolina peale. Esimene mote - mitte jalle see kraaaan (kipub tilkuma). Teine mote - ainult mitte yles tousta! Kolmas mote - ainult mitte tana!! Neljandaks olen vaimselt valmis kummitustega voitlema ja marsin kooki kust mystilised helid paistavad tulevat - saabub vaikus. Lahen tagasi voodisse - algab kolin ja sahin - helilt ka vorreldav pasunakooriga. Marsin taaskord kooki - oletatavad tondid ei vaiki. Asun otsustavalt moobeldama laua aares kust helid kostuvad ja murdosa sekundi parast olen voodi peal Carolale textimas, kuna mind on rynnanud vaike Miki! Jargmine paev sisaldas maksimaalselt koristamist :D No ja kui kenasti plaanitult laksin reede ohtul vanni, panin arvuti vocal classi plaadiga mangima korvale ja votsin jaatisepyti kaasa ja.. ja tuvastasin, et jooksnud vesi voolab ainult veidi aeglasemalt ara :) Ja ma vist pole ka kirjutanud sellest, et laksime yhel ohtul Sami ja tydrukutega bowlingusse ja loomulikult oli vaja dokumente ja ma ytlesin synniaasta ja vanuse, mis ei klappinud omavahel! Kuiii piinlik.. Stacey, kes muide praeguseks on monda aega juba Michiganis kylas olnud, kyll kaitses mind nagu ikka vaga hoogsalt, aga sellest ei tulnud enam midagi valja - mis aga lahenes vaga hasti, kuna selle asemel kaisime hoopis Alyssa ja Samiga eriti ilusas St Monica katusekorruse loungeis martinidel :) voi tegelikult maybe ma sellest juba olen kirjutanud, aga ausalt ei viitsi hakata koiki neid sissekandeid siin yle lugema ise :) ja veel oli moni nadal tagasi Stacey kadunud ehk Vegases aga ei tulnud tagasi, siis kui algselt plaanis ja no network ja ta vanemad saatsid politsei meile ehk ponevponev ju - peale moningaid seiklusi ilmus ta siiski valja, aga peale seda polegi me saanud palju koos olla, kuna ta on mooda USAd ringi saalinud veits. Ja kas ma sellest olen kirjutanud, et leidsin kogemata yhel laupaeval peale tood Hollywoodist soogikoha, mis on ju tapselt nagu Lasnamae kohvikud? Pelmeenid ja borsh ja vene keel :)

Day 42

Istun Debbies ja ootan trenni – millegipärast tundus, et peaksin kella kuueks tulema, aga beg hiphop on hoopis kell seitse, mis on iseenesest hea, sest siis saan teile ka vahelduseks kirjutada. Mulle tundub, et siin on kuidagi teistsugune ajakulg – see läheb müstiliselt kiiresti. See võib muidugi olla ka seotud sellega, et puudub rutiin, mis mind ka ajuti närviliseks muudab. Ka see, et nii vara pimedaks läheb, kell viis on juba täitsa öö väljas.. aga üldiselt ma ju ometi ei oska elada ilma kindla plaanita :) Eile Merlile kirjutades jõudsin selle avastuseni, et see arvatavasti põhjustabki seda kerget turtsakust, mis ajuti peale tuleb. Üldjoontes on aga kõik siiski hästi. Kuna nüüd pole ma vist juba üle kahe nädala teid oma tegemiste suhtes valgustanud, siis ei hakka enam päevakaupa kirjutama, vaid püüan pigem eredamaid hetki põhjalikumalt kirjeldada..

Alustuseks seda, kuiii vahva on Debbie Reynoldsi stuudio. Mõeldud on see üldiselt siiski professionaalsetele tantsijatele enesetäienduseks ehk ma püüan vältida vestlusi teemal, et kus ma siis tantsin ja nii.. võtan beginnerite tunde (siiani hiphoppi ja eile salsat ja täna on plaan jazzi minna esimest korda), aga need on mõeldud tegelikult siiski mitte päris algajatele, vaid tantsijatele, kes lihtsalt igapäevaselt tegelevad mõne muu stiiliga. Treenerid on samad nii algajatel kui edasijõudnutel üldiselt ja maailmaklassist ju.. ja ma olin eile erakordselt uhke, kui hiphopis peaaegu, et puhtalt tehtud sain.. muidu läksin eile saali ja vaatasin, et ohoo, kas ma olen vales kohas või miks ma olen ainus naine siin.. aga iseenesest see mind ei seganud hiljem.. üldiselt siin on kõik nii chill ja hea ja toetav õhkkond kuidagi, et eriti ei pane tähelegi, kes seal saalis veel on või ei ole või mis soost keegi on või milline välja näeb.. kuigi veidi veider oli, et salsas olin ma ainus mitte aasialane.. Igasttahes tunnen, kui kiiresti siin arenen ja mul on nii kahju, et mulle on trenne ainult teisipäeviti, kolmapäeviti ja laupäeviti ja eriti palju just viimasel neist, aga siis on mul reeglina raha teenimisega tegemist just samal ajal või olen linnast ära.. näiteks järgmisel nädalal, kus teen väikese ringreisi arvatavasti.. olen plaaninud teha teile oma Vegase-muljetest eraldi sissekande, aga nüüd juba parem kirjutan nii eelmisest korrast kui tulevasest, kui jälle seal olen ehk järgmise nädala alguses :) Eelmisel nädalal olin seal teisipäeva ja kolmapäeva ja mängisin turisti ja reporteri kodulehele tegime Playboy sviidist jupi ka. Muuhulgas ma vabandan, et filmija-preili töö ei ole just tipp-tasemel, aga ma ju päriselt püüan.. (a) Filmikooli siiski vist ei peaks kippuma, kuivõrd loomulik anne ei ole just üüratu :) Debbie juurde tagasi – see näeb juba nii kihvt välja ja mõnusalt vintage, palju puitu kasutatud ja seintel vanad ehk kümnenditetagused pildid uute kõrval ja stendid ja ma näiteks istun praegu kohvinurgas, kus see maksab tervelt 25 senti ja saad toitu soojendada ja hubases valguses aega veeta ja originaalis on siin kindlasti eriti kihvt kõigi nende erinevatest maailma nurkadest end täindama tulnud tantsijatega suhelda.. kahjuks või õnneks ma ei kvalifitseeru selleks siiski :) Aga Alyssa ütleb ka, et tunneb, et on väga palju edasi jõudnud siin tantsides.. seda ma küll hinnata ei oska, sest minu jaoks on ta igal juhul way out of my league ja niiiii hea vaadata, kuidas ta liigub..

Siis olen võimalikult palju veetnud aega St Monicas, Venice Beachil ja Marina del Reys ja kui ma siin oma elu sisse seaks, siis arvatavasti sinna.. sest kui isegi välja arvata ookean ja rannad ja värskem õhk seal.. siis on seal ka palju ilusam, hubasem ja näiteks ei näe Hollywoodi tänavatel mitte kunagi stiilseid inimesi, keda oleks hea ja inspireeriv vaadata, aga seal võib inimesi jälgima jäädagi.. õnneks kolis just enne meie tutvumist sinnakanti Rob ja olen tema ja Abeliga mitu korda käinud seal rannabaaris istumas (muuhulgas ei ole seal veel peetud vajalikuks mu dokumendi vastu huvi tunda).
Rob ja Abel – neid ma pole ka pikemalt siin tutvustanud, aga olen viimastel nädalatel nendega isegi ajuti rohkem aega veetnud kui oma armsate korterikaaslastega (neid on mul nüüd juba kolm, sest Alyssal täitub vist täna õhtul juba kaks nädalat meiega koos elamist) – seda muuhulgas stuudios ja kuigi ma pole veel suutnud seda lehekülge ilustada (see-eest kulutanud väga palju tunde püüdes aru saada, kuidas seda teha ja kordi rohkem enesest väljunud seetõttu), siis – www.myspace.com/getterraidam - you are welcome to hear, miks mul pole ka olnud aega ega jaksu teile kirjutada :) Ma ei tahtnud sellest enne rääkida, kui siis kui mul see lugu käes on – ehk nüüd on mul olemas kvaliteetne ja värske demo, mis võiks anda ülevaate, milline muusikastiil võiks olla Mina ja mida saan kasutada oma parema äranägemise järgi. Edasistest plaanidest ma nüüd jälle ei tahaks kirjutada, aga isegi kui need enam meil koostöös ei toimi (ei, ma ei plaani maailma vallutada või muid utoopiaid, paar sellist väiksemat otsa), saan ma pöörduda tagasi craigslisti ja auditionlistidesse ja seekord on mul olemas number üks, mida selleks tegelikult vaja – näidis ja boonuseks nimekas stuudio, kus see on tehtud. Rob on muidu Vancouverist pärit ja Abel mehhiklane, aga Floridast ja nad on koos stuudiotes töötanud ligi viis aastat – muuhulgas näiteks Katy Perryt ja Justinit ja Stevie Wonderit ja Toni Braxtonit salvestanud. Ma just täna nuhkisin tagasihoidlikult Robi käest, et kuidas keegi siis tegelikult laulab ja kes on snobby ja kes eriti tore ja muud sellist põnevat.. ja kuulsin näiteks, et Justin on imehea ja tema hinnangul kõige andekam laulja neist, kellega ta töötanud on.. et Lindsay näeb peale rehabi välja nagu vana naine ja ei pea üldse viisi.. et Paris Hilton oli väga vahva kui nad koostööd tegid ja Timbaland eriti ebameeldiv tüüp.. Mõlemad on ise erakordselt sümpaatsed poisid (või noh meie mõistes mehed, kolmekümne ringis). Nüüd otsisid nad lauljat, kes sobiks nende loomingu jaoks ja peale täiesti juhuslikku Craigslisti kuulutusele vastamist – minu oma hakkas Abel pikemalt lugema üldse, kuna ta oli Estoniast kuulnud tänu sellele, et Sahlene meid esindas kunagi – käisin stuudios laulmas neile – seda ühel pühapäeval siis kui poisid helistasid, et nii kas kahe tunni pärast sobib ja ma olin tige nagu herilane, et ma ju ei oska ja hääl on kinni ja ei tea mida laulda ja kõik.. aga kui kerge häälevärin välja arvata, oli meil kohe väga hea klapp ja kuidagi lihtne suhelda – vastuseks sain, et teeme kõigepealt kaveribloki katseks, enne kui nad mulle oma uusi lugusid lasevad üldse.. palju saadame teineteisele sõnumeid lugudega, mis võiks inspireerida või meeldida ja leiti, et ma võiks teha oma lemmikut popilugu sellises võtmes nagu Yael Naim on laulnud Britney Toxicut – see mulle väga meeldis ja see siis on produkt, millega veetsime aega laupäeva õhtust pühapäeva õhtuni – hommikul kell viis, kui teised poisid stuudiotest olid ka meie boksi kogunenud mind kuulama olin ma küll juba nii väsinud ja samas kohvimürgituse äärel, et mõtlesin, et sellest ei tule mitte midagi ja ei tabanud enam kus sissegi tulla rääkimata mingite bäkkide välja mõtlemisest.. aga kui peale imelist neljatunnist und edasi tegime, siis ma olin juba täitsa naksis ja.. ühesõnaga kuulake, mis te arvate :) Stuudio on kümme pluss varustusega muide ja eriti naljakas oli, kui tegime üksikuid sõnu mu aktsendi pärast üle :D

----------------------

Sealmaal pidin trenni jooksma – Jabari Odomi hiphop oli sama raske nagu eelmine kord ja mul oli pehmelt öeldes raskusi selle kava hoomamisega ja kui peale seda jazzi läksin esimest korda väriseva südamega, et seal raudselt peab painduma ja ma ju olen nagu puuhobune selles suhtes ning veel avastasin, et seal on peale minu veel ainult kolm inimest ja ei olnud ka enam tagasiteed, siis ma just ahvivaimustuses ei olnud, aga tegelikult oli see lihtsam mu jaoks kui hiphopi kavad, sest midagi sinnakanti ma olen natuke kunagi ju teinud ka..ja õnneks üks tüdruk oli veel esimest korda ja tegi neid damn ühekaupa diagonaalis jalaloopimisi ja keerutamisi sama oskuslikult nagu mina ehk mõeldes igal sammul tõenäosusele peadpidi seinas maanduda sealjuures väga vapralt tehes nägu, et siduda balletisamme ja pöördeid on kõige loomulikum asi üldse mu jaoks.. Simone Tucker on see coach ja ta on üldiselt vahva ja väga põhjalik, mis mulle meeldib ka sel teisipäeval asendanud hiphopitreeneri Noel Bajandase juures.. see, et me peale trenni lõppu kakskümmend minutit ta pulmapilte vaatasime ja ta enamus lauseid välja röögatas hüüatamise asemel, mida tegid mu ülejäänud trennikaaslased rohkete oh my godide saatel oli veidi ebamugav.. aga üldiselt mulle meeldis, et ta oli selline jõuline jamaika Naine, kes täitis terve ruumi oma energiaga. Rob tuli mulle trenni järele ja käisime tema juures ja tuunisime mu myspace-i poole ööni ja kuulasime muusikat ja arutasime ja täna oli imeline päev – magasin kuidagi eriti sügavalt ja kaua ja olen terve päeva väga hästi end tundnud ja värskes õhus veetnud – ta viis mind South Bay randasid vaatama, õhk oli küll jahe ja ilm pilvine, aga vahelduseks just väga mõnus.. olime mõlemad väga naksis, kuna ta igatseb ka ajuti oma kodukoha Kanada ilma ehk jahedust.. sõitsime läbi Playa del Rey, El Segundo, Hermosa ja Redondo Palos Verdeseni, käisime söömas (tüüpiliselt käis söögikoha valimine nii, et „ok, I´m starving now – what do u feel like getting – over here we have Irish, Japanese, Chinese, Mexican and Hawiian but we can keep walking too“) ja jalutamas – ma nii armastan siinseid piere sealsete kalameestega ja lindudega ja vaadetega ja ümbritsevate lainetega – muul on see vist eesti keeles, aga siis selle oluliselt suurem variant. Muide Abel pani mind mõtlema sellele, et tema jaoks on Euroopa ja Ameerika visuaalne vahe eelkõige selles, et siin on kõik massiivsem ja mahukam ja kõigele on antud rohkem ruumi, kui Euroopas on kõik linnapildis rohkem kokku surutud.. ma eelistan seda kokku surutud varianti :) Ja South Bays oli nii imeilus ja madalad majad üksteise külje all rohkem kui mujal.. see ümbruskond seal pidi siis üldiselt olema kallim peredega inimeste rajoon ehk harjumatult palju oli tiinekaid ja lapsi – seal need minuvanused end siis peidavadki :) Tagasi sõites oli juba külm ja pime, aga samas nii hea tunne, nagu siis kui talvel oled väljas rahmeldanud ja sellest väsinud, aga samas tunned end värske ja rahulolevana.. ja nüüd istume tema juures ja Abel ja Rob kirjutavad mulle lugu ja ma olen keras diivani peal ja kuulan ja vahepeal improviseerin neile ja teen muidu nalja ja tunnen end hästi ja Alyssa saatis inglise keelse smsi - niii cute, et ta seda teeb, et harjutada rohkem inglise keelt ja Carola helistas, et öelda, et ta tahab nüüd minuga jäätist süüa kodus ja miks mind ei ole üldse ja oli muidu nii minu naljakas kallis ja mul on nii aww :)

Püüan meenutada nüüd oma kulude nimekirja abil (kõik panen hoolega kirja sendi pealt ju), mis ma olen viimaste nädalate jooksul ette võtnud.. Obama võitis vahepeal ja seda oli nii liigutav kuulda järgmistel päevadel, kuidas enamik mu tuttavaid oli jälgides pisarais olnud.. mulle kui inimesele, kes hoiab iga aasta eurolaulu ajal ka pisaraid tagasi kui võitja selgub, oli seda eriti liigutav näha.. ja kuidas üks vana mustanahaline (sealjuures loomulik blond, kuna tema isa oli sakslane, can u imagine) bussis nii naksis oli oma uuest Obama särgist ja kuidas neid igal nurgal kõikvõimalike erinevate inimeste seljas ja müügil näeb.. me jälgisime seda arvuti vahendusel, kuna kaabli eest ju ikka ei maksaks. Kaks nädalat tagasi täpselt käisin Culver Citys ühe Tarmo sõbranna sünnipäeval, kuhu ma alguses veits pelgasin minna seoses sellega, et ma olin kõigist ülejäänud külalistest keskmiselt kolmkümmend aastat noorem..ja tänasin ennast pidulikult selle eest, et sel päeval mul ei olnud hommikul tuju üleni roosasse riietuda ja imekombel olin haaranud kontsadele lisaks madalad jalanõud kaasa..ehk püüdsin end maskeerida võimalikult märkamatuks :) See õhtu kujunes aga erakordselt toredaks ja inspireerivaks, inimesed olid väga huvitavad - enamik tegevad mingitel spirituaalsetel aladel või vähemalt aktiivsed keskkonna eest seisjad ja joogatundide võtjad - ilusad ja sõbralikud.. no näiteks Sonny, kes saabudes loopis jalga, et näidata oma uusimat kaltsukaleidu - tõeliselt vägevaid saapaid sealjuures - ja väga hoogsalt asus mulle tegevust otsima, kui olime rääkinud, et mul on siin palju vaba aega ja samas tahaksin vabatahtlikuna kasvõi end rakendada..

ja sellest edasi järgmine kord, kuna süvenesin nii väga siia, et ei märganudki, et härrad on juba valvelseisangus õhtust sööma minema :) Kallidkallidkallid olete!

Day 38

..vist. Igasttahes on sellest linnast tagasi tulekust varsti juba nädal möödas ja ikka ei ole kuidagi saanud end kokku võetud, et teile kirjutada nüüd juba kahe nädala tegemistest (a) täna on küll olnud eriti uimane päev ja ausõna oli plaan suur osa sellest pühendada siinsete postituste täindamisele, aga kogemata juhtus nii, et pean hoopis juba rutturuttu pessu minema, sest Abel ja Rob tulevad Hollywoodi kokku saama - nimelt elab üks neist tegelikult North Hollywoodis ja teine Venice Beachil, aga härrad otsustasid hakata shotitama ja nüüd tahavad ilmtingimata siia tulla kohtuma.. kainus muide pole siin rooli istumiseks vajalik isegi mitte seaduste kohaselt, aga mind muudab see siiski mõnevõrra närviliseks vahel, kui ma kujutan ette, mitu promilli keegi võiks välja puhuda, kui see kellelegi korda läheks.. igasttahes rallitavad mu stuudiopoisid nüüd siia ja ma pean väheke viisakama välimuse omandama, kui mööda nägu laiali jooksnud silmavärv (tulekahjude tõttu, millest te vast ka uudistest kuulnud olete, on õhk isegi minu kodu juures selline, et kurgus ajuti kipitab ja turult hommikul koju kõndides pisarad voolasid - esimese hooga ma kahtlustasin, et maasikad, mille söömisega ma koduni ei jaksanud oodata olid siiski mürgitatud mullas kasvatatud ja mind on tabanud mingi hullemat sorti keemiline reaktsioon - aga siis tuli meelde, et isegi minuni, kes ma elan igasuguste kohalike uudiste vabalt, on jõudnud jutud ja fotod, mis on tehtud siit ainult 40 minuti tee kaugusel, kus sõna otseses mõttes sajab tuhka alla ja tavalise sinisinise asemel on taevas tumehall ja madal). Enne veel panen siia mõned lingid, mis mul igapäevases kasutuses on, äkki leiate ka midagi põnevat:

www.imdb.com
www.billboard.com
www.pandora.com
www.craigslist.org
www.facade.com
(no onju Orkut ja Facebook ka :D ja YouTube ja MySpace)

Ja ennast harin ja muidu tegutsen seal:

www.paramountrecording.com
www.drdancestudio.com
www.jameslugo.com
www.k9loft.com

Ja Skype on kindlalt konkurent maailma geniaalseimale leiutisele kuivõrd selle kaudu saan nüüd 10 dollarise kuumaksu eest oma imeliselt telefonilt helistada Eesti tavatelefonidele piiramatult tasuta - ehk kui teil peaks tulema tahtmine minuga jutustada, siis söötke ette oma kodunumbrid ;) Tasuta on see tähendab siis ka tänu siinsele üldisele telefonisüsteemile - kuna ma olen T-Mobile klient, siis oskan sealset äkki natuke selgitada ka:

Lepingut tegema minnes teed endale paketi - kõigepealt kuumakse ja siis sellele lisanduvad asjad - kõneminutid (vastavalt siis sellele palju sa neid vajalikuks pead soetada, mul on näiteks 300 kuus ja vähem vist eriti ei saagi võtta), sõnumite arv ja internet soovi korral (selle kaudu saan siis oma mailid telefoni ja Facebooki ja MySpacei ja käia netis ja kasutada GPSi (mis on juba asendamatuks muutunud harjudes ja harjutades - enam ei lähe vastassuunda sellest lähtudes :p) ja kasutada BlackBerry Messengeri ehk kirjutada teiste sama telefoni omanikega tasuta) ja muidugi saab veel igasuguse träni eest maksta, aga rohkem mul näiteks pole vaja. Seega on telefoniarve toimiv ettemaksuga. Minutid lähevad maha ka siis kui sisse helistatakse. See-eest on erinevate pakettidega erinevatel aegadel kõned või sõnumid või kõik tasuta - mul näiteks vist öösiti ja nädalavahetuseti. Pluss saad lisada viis numbrit MyFavsi, kellega on siis kõik omavahelised kõned alati tasuta. Ja kuna mul on seal ka Skype number, siis ongi need kõned Eesti tavatelefonidele tasuta - kui mul seda MyFavsis poleks, siis jookseksid mul lihtsalt maha tavalised siinsed kõneminutid - mis ka muidugi juhtus, kui ma hoogsalt Merlega kaks tundi jutustasin pluss veel emme ja issi ja vanaemadega ja siis avastasin, et ohhoo - selle pisikese detaili ma olin unustanud ja rääkisin oma kuu kõneminutid kahe päevaga ära :D Ma natuke juba minestasin, et palju see minutite osa mu 80 dollarilisest kuumaksest nüüd oligi arvestades, et Vegases ma lõpuks murdusin ja soetasin endale erinevaid eritiiiii ilusaid asju pluss turistikad asjad ju ka maksid mõnevõrra - aga järgmisel päeval sain sõnumi sealt, et mulle on lisatud uued kõneminutid ja nende eest makstud - ma ei tea kas see oli nüüd mingi äpardus või kingitus või mis, aga igasttahes ei maksnud mina nende eest midagi ja olen väga rahul :D Käisin veel küsimas ka, et kas kõik ikka toimib (muidugi ei maininud, et mina nende eest maksnud küll pole) ja toimibki :) Eesti telefoniarve muide saabus ka oktoobri eest - mõtlesin, et oh, esimest korda väga pika aja jooksul see äkki ei ületagi 1500 krooni, et saan ka mõnesajase nagu normaalsed inimesed - loomulikult sain ma arve klassikaliselt 1600 millegagi ja seda NELJA kõne eest, mida ma olin teinud siin ja need polnud ka sugugi pikad pluss olen igaks juhuks vastanud neile umbes sama mitmele kõnele, mis on tulnud võõrastelt numbritelt sealt ja need kõned on olnud eriti lühikesed ju.. no see telefon enam sahtlist välja pole saanud alates sellest päevast! :)

Ja kui ma siin juba kirjutan, siis mainin ka veel ruttu ära, et asjad millega ma olen siin ära harjunud on helikopterid, mis tiirutavad kogu aeg öösiti - või võibolla ma päeval lihtsalt ei registreeri ära neid - ja tuulekellad, mis mulle kunagi meeldinud pole, aga nüüd pean endale Eestisse ka mõne ikka soetama, nii hea kodune (just praegu muide hakkas helisema akna taga :) ) ja lisaks koertele on teised põhilised loomad oravad - just täna jälgisin väga pikalt ühe tegevust oma terrassil - niiiiii armas juuu.. ja pähklivõi, brokkoli, datlid, viigimarjad ja avokaado on sõltuvust tekitavad.. aga millega ma vist ei harjugi ära on see, et kõik hinnad on without taxes ehk see hind, mille ma poes kokku arvutan, et tuleb, ei ole kunagi see, mis ma maksma pean, kuna kassas liidetakse alles maksud juurde.. ja see vahe küll reeglina pole tohutu, aga ikkkkkkagi :) ja et majadel on nimed.. meie omal ei ole, aga see on ka väga erandlik.. ma pikka aega mõtlesin, et pooled korterelamud on hotellid, sest neil on sildid peal nagu näiteks Villa Argyle või Villa Dolphin või muud sellist.. ma ei ole veel aru saanud miks see täpselt vajalik on, kuna lisaks sellele on ju olemas veel aadress pluss veel arvestatakse selle järgi, et mis tänavate ristumiskohale otsitav koht kõige lähemal asub.. ja kanepilõhna tundmata tänavatel ei saa ühtegi päeva mööda - kõik inimesed teevad seda ja näiteks esimesel siinoleku nädalal käisime Hollywood Palladiumil Gym Class Heroes ja Estelle kontserdil - ma vist polegi seda siin maininud - ja isegi seal lava ees massis inimesed kükitasid seltskonniti maha, et seda suitsetada. Mõnedele teist oleks see kindlasti väga vaimustav, aga minu jaoks on see aroom sama meeldiv kui Carola lemmiku okselõhnalise (tema teooria kohaselt kirsilõhnalise vist) küünla oma :) Ja seoses sellega, et ma kaua mõtlesin, et paljud majad on hotellid, on mu sõprade viimaste päevade lemmikjutt kõigile see, kuidas ma kuu aega mõtlesin, et mis damn asi see Ped Xing on.. sellised sildid on nimelt igal pool tänavatel.. esimestel päevadel peale siia tulemist ma arvasin, et äkki see näitab, et seal linnaosas, kus see silt on, on palju aasialasi või midagi.. siis ma hakkasin seda rohkemates kohtades märkama ja kaalusin varianti, et äkki see on mingi Chinatowni viiva tänava nimi vms.. ja no nüüd tuli välja, et see tähendab Pedestrian Crossing ehk jalakäijate ülekäik :D

Abel nüüd helistas ja naeris, et ma ei ole ikka veeeeel pessu läinud kuigi me oleme terve päeva textinud ja ma ütlesin talle, et nüüd lähen dushi alla nii viis tundi tagasi esimest korda.. aga enne kui ma päriseltpäriselt sinna lähen siis ma pean veel ju jagama teiega seda, et ameeriklased ei tea, kes on Robbie Williams! Kui ma seda esimest korda kuulsin, siis küsisin Staceylt üle ja tal ei olnud aimugiiii miks ma saavutasin erutuse ülima taseme kui Carola rääkis, et üks ta sõber käib Robbiega koos jalgpalli mängimas siin ja näitas kaardi peal tema siinset aadressi.. otseloomulikult veetsime me selle õhtu kuni magama jäämiseni Staceyle YouTube-ist tema lugusid lastes ja näidates, et no on põhjust mille peale erutuda.. ja ta isegi ei teadnud neid laule juuuuu!

Day 32

Day 32 - sest siis ma selle teie jaoks kirja panin oma sel hetkel internetivabasse arvutisse :)

--------------------------------------------

Olen Las Vegases, ootan hotellis, et preilid ja John (Carola eriti ammune sõber Connecticutist, kellega me siia kokku saama sõitsime) jaksaksid end peale maailma suurimat hommiku-, lõuna- ja looodetavasti ka õhtusööki liigutama hakata, et minna turisti mängima. No ei ole võimalik, kui palju head toitu siin ju on ja ma olen viimastel päevadel kuidagi eriti näljane jälle – vahepeal jälle ei olnud üldse. Eile õhtul sai kuu aega Ameerikamaal ja ma ei oska enam kuidagi neid sissekandeid siin nimetada.. kui praegu on Day 32.. siis varsti ju juba tuleb Day 69 näiteks.. ja ma ei jaksa neid kuidagi loendada ja arvestada :) Tegelikult on üldse päris naljakas seda siin kirjutada.. mõtlesin just, kuidas mul oli esimesel nädalal nii koduigatsus ajuti, eriti esimestel päevadel ja kuidas nüüd ma ei kujuta ette, et peaksin siit ära minema nii, et mitte enam tagasi tulla.. mul on ju sõbrad ja süsteemid ja kodu ja tegemised ja oma kohad ja ma ju armastan nii paljusid asju oma linnas.. ja siis on kuidagi kummaline oma elu kirjeldada, kui ise enam üldse ei tunne nagu oleks reisil või nii, aga ma siiski püüan ja oman süümekaid ju, kui ma jälle nii pika vahe olen jätnud.. ja kui ma natuke segaselt kirjutan, siis see on sellepärast, et ma ei ole alates kolmapäevast eriti maganud :) Et noh selline brain-damaged tunne on kergelt ja keel läheb sõlme rääkides ja vahepeal lähevad kõik keeled korraga meelest ära.. see on esimene märk üldiselt, et uneaeg vist hakkab saabuma, kui ma enam ei mõtle inglise keeles, vaid pean hakkama peas tõlketöid sooritama ja samas lähevad siis hoopis eestikeelsed väljendid meelest ära ja ma tunnen end nagu mul oleks eneseväljendus ära blokeeritud. Eelmise nädala alguses ma olin üldiselt üsna halvatujuline just suuresti sellepärast, et ma neis neetud inglise keele tundides keskkoolis kirju saatsin ja ussimänguga tegelesin ja magasin, kui mul oleks ju praegu vaja mäletada kõiki neid väljendeid, mille ma pinalist maha kirjutasin tunnikates ja hiljemalt järgmiseks päevaks üldse ära unustasin.. ja kaalusin oma esimese pessimistlikus toonis sissekande koostamist siia teemal, et what really annoyes me living in the States. Nüüd ma seda arvatavasti enam nii emotsionaalselt edasi anda ei oska, aga siiski:

1) It really annoyes me when I`m having the most interesting conversation with someone and I don´t know the right expressions to use and then it takes off the flow of the conversation.. ja siis ma ju olen juba nii jutuhoos, et ei meenu enam kuidas eesti keeles öeldi millegi kohta.. vahepeal mul on üldse selline tunne, et ma räägin kõiki keeli puiselt ja hakkan kahtlema lausetes ja nii.. pluss on siiski see, et mul ei ole veel tekkinud probleemi aru saamisega ühelgi teemal rääkides ja you can imagine, et need teemad varieeruvad ajaloost ja vaimsetest tõdedest ja kirjandusest juustepikenduste, karvaeemaldusviiside, riiete ja kokanduse ja spordi ja meditsiini ja muusika ja mille kõigeni veel. Ja üldiselt rõhutatakse, et aktsent teeb inimese huvitavamaks ja Afshin väidab, et ma räägin grammatiliselt ebanormaalselt veatult. No ja Stacey lohutas mind, et at least I don`t sound Asian.. no tõesti kena :)
2) Sellega seoses on irritating, et ma ei saa tööle minna, kuna esiteks mul muidugi pole seda neetud tööluba ja hoolimata sellest, et väidetavalt ei huvita see kedagi juhul kui sa kellelegi ette ei jää ja su peale otseselt ei kaevata, siis ma väga ei soovi ühelgi kombel riskida sellega, et ma ei saaks siia enam tagasi tulla lähemad viisteist aastat või nii.. no mulle ei meeldi ebaausalt asju ajada lihtsalt üheski valdkonnas. Ma ei ole ka nii fluent in english, et end millegi eest vastutades kindlalt tunda – aga pluss on taaskord see, et nii ma mõtlesin rohkem nädal tagasi – vahepeal olen natuke rahunenud ja saanud kinnitust sellele, et ma siiski räägin paremat inglise keelt kui paljud inimesed, kes on siin aastaid elanud ja olen palju uusi sõnu õppinud ja erinevaid huvitavaid töö(või pigem loe: tegevuse)variante on ka tekkinud ja treeneri assistendi asemel olen ma nüüd hoopis selle kõige eest vastutava härra parem käsi ehk mu usk tulevikku ja endasse on siiski oluliselt suurenenud :) Ja muide (!) kui teil on ideid, mida võiks teha laste jõulupeol, et neil vahva oleks või meenutusi, mis teil koolis tehti sel puhul, siis kõik kulub ära ;) Muidugi närib siiski see, et mul ei ole normaalset isiklikku sissetulekut, aga noh.. vähemalt on mul huvitavat ja arendavat tegevust küllaga ja one day on mul võimalus mitmest neist midagi püsivamat ja sissetoovamat arendada. Ja ega ma nii palju ei vaja ka siin, elu ei ole tegelikult kallis.
3) Paberimajandus – selleks, et teha iga pisematki käiku peab täitma ebanormaalse kuhja pabereid ja tõestama oma tausta ja näitama soovitajaid ehk tegelema suure hulga täiesti ebavajalike asjadega peamiselt selleks, et keegi ei saaks kedagi kohtusse kaevata või lihtsalt seetõttu, et üks ameeriklane on maksimaalselt kahtlustav ja ebakindel tüüp.
4) Kui wifi üldse eksisteerib kuskil peale kellegi majapidamise, siis pole see mitte kunagi tasuta ehk kui mu kõige lemmikum maandav tegevus - arvutiga kohvikus istumine - on tehtud peaaegu võimatuks, siis on see vahel üsna kurb.
5) Kui mul on parasjagu veidi halvem tuju või lihtsalt tahaks oma mõtetes olla, siis ei ole alati vahva, et absoluutselt igal nurgal tahab keegi viisakat vestlust arendada ja üldiselt on extremly ebaviisakas näiteks mitte vastata, kui keegi tänaval tere ütleb.. see lihtsalt on elementaarne. Ja kui siin juba kellelegi sõna anda, siis nad ei lõpeta ju, nagu esimest korda lubataks oma arvamust avaldada.. loomulikult leiab tänu sellele vahel väga lahedaid kujusid ja kontakte, aga kui ma parasjagu tahan lihtsalt peale trenni oma võileiba süüa Subways (mu lemmik ju), siis tõesti iga kord ei viitsi kuulata, mida sinu ees ja taga seisvad isikud oma võileiva vahele lasevad panna ja kus nad elavad ja miks nad just seal on parasjagu ja kui tihti nad seal käivad.
6) See, et siin linnas ei ole võimalik tõeliselt ringi vaadata või produktiivne olla, kui sul pole autot või õigemini on see hirmus tüütu, kuna metrooliinid ei sõida Hollywoodist väga kaugele ja bussid sõidavad erakordselt kaua – autoga viisteist minutit võrdub bussiga ligikaudu pooleteist tunniga – go figure, kuidas nad seda teevad – ja oma neighbourhoodis kinni olemine ehk autodega inimestest sõltumine, kuna taksod on siin kallid ja pigem haruldased – ei ole just imetore.
7) Ameeriklaste, keda mina kutsun parisameeriklasteks, kitsarinnalisus ja madalalaubalisus – ma neid eriti kohanud küll ei ole, kuna Los Angeles on siiski pigem koht, kuhu kõik inimesed nii siit riigist kui mujalt maailmast kokku rändavad end tõestama või otsima ja ega selline keskmine kuju selle peale ei tuleks.. aga obviously neid siiski leidub ja miljonites. Sellega seoses võib kirja panna meie imelise bussisõidu Los Angelesest Vegasesse, mida ma kohe kindlasti oleks eile öösel oma elu pärast kartes oluliselt emotsionaalsemalt kirjeldanud, aga kahjuks ma ei julgenud bussis oma arvutit välja võtta ja ei leidnud Blackberry kaudu üles siit blogist seda „new post“ kohta..

Aga ma püüan oma looga alustada kaugemalt eelmisest nädalast kohe kui ma linnast tagasi olen.. Olgu ka öeldud, et see negatiivsete asjade list on natuke kuskilt välja pigistatud, sest need asjad häirivad mind pigem siis, kui mul juba niigi turtsakas meeleolu on – ja näiteks eelmisel nädalal tuli see lihtsalt iseenesest – vahel lihtsalt on selline tujutus ja kõikuv eneseusk ilma mingi erilise põhjuseta.. või no võibolla on see ainult minul nii :)

Day 25.2

2.11.2008
20:31:57
*~*HellaGood*~*

getter

2.11.2008
20:32:14
Getter

michael

2.11.2008
20:32:24
*~*HellaGood*~*

i have coffee here

2.11.2008
20:32:27
*~*HellaGood*~*

made enough for you

2.11.2008
20:32:28
*~*HellaGood*~*

if you want

2.11.2008
20:33:08
*~*HellaGood*~*

but only because your the best looking estonian version of beyonce

2.11.2008
20:33:11
Getter

you know if oprah or smbody would have contest for best neighbour ever i would so suggest you :D

2.11.2008
20:34:02
*~*HellaGood*~*

oh and you can only have the coffee if you wear the discoball outfit

2.11.2008
20:34:11
*~*HellaGood*~*

haha

2.11.2008
20:34:34
Getter

haha

2.11.2008
20:34:50
Getter

unfortunately i am more dressed like a homeless beyonce, could it be ok?

2.11.2008
20:35:07
*~*HellaGood*~*

i'll have to determine that when you get to the door

--------------------------------------------------

I love him! Ja kas saab olla paremat pühapäeva hommikut kui varakult värskena ärgates minna paljajalu läbi õue kohvitassi täitma ja kui Jet jookseb vastu tere hommikust ütlema ja maas on vihmajäljed, aga päike juba paistab?

Day 25

Et nende postituste vahe natukenegi väiksem oleks, siis kirjutan veel natuke enne magama minekut kuigi uni on silmas juba täitsa ja olen oma pesas keras ja kell on juba pool kaks - viimastel päevadel on magamaminekuaeg kuidagi hilisesse lükkunud.. eile pidi Eme (kes on siis meie korteri tegelik üüriline ja Kerli stilist) tulema raha koguma (kõik kommunaalid jms läksid muide kokku korteri peale 150 taala - üldse mitte ületamatult suur summa seega), aga selleni ta ei jõudnudki.. meie oma fantastilise nelikuga aga suundusime LAPDsse koosolekule. Seal on meie nö ülemus officer Eddie ja koosolekul kohtusime ka treeneritega, saime kätte mõnevõrra paberimajandust. Enamik ajast toimus kõik hispaania keeles ja kuna Mehhiko on siiski vaid kahe tunni kaugusel, siis seda keelt ja kultuuri on siin üldse väga palju. Mina aitan Nubia-nimelist väga lahke näoga naist juhendada 12-14-aastaseid poisse. Selleks, et seda teha, muide, tuli täita väga mitukümmend lehekülge pabereid ja oleks vaja olnud ka tervet nimekirja soovitajaid, aga kuna nad ütlesid, et Eestisse arvatavasti keegi helistama siiski ei vaevu, siis sain selleta läbi.. pluss tuli käia täna sõrmejälgi andmas ja taustauuringul ühes Downtowni politseijaoskonnas. Sealne töötaja oli väga üllatunud, et kuidas mul ei ole social security numbrit ja mis see Estonia on ja nende andmebaasis oli üldse olemas vaid EstHonia nimeline variant.. aga mul oli väga põnev ja olen nüüd USA andmebaasides olemas :D Kogemata tegin natuke rumala lükke ja unustasin ära, et ma olen politseis ja ütlesin, et ma kahjuks jah ei saa nädalavahetuseti käia, kuna pean tööl olema.. aga õnneks nad ei võtnud sellest kinni ja ei küsinud, et huvitav kuidas ma illegaalina tööd teen ja kus ja mis.. no kui ma ju lihtsalt ei oska valetada ega varjata ja seetõttu ka nö päristööd siin teha ei taha, kui selle kaudu just tööluba ei saa. Ja kui ma juba sel teemal jutustan, siis täna oli ka esimene trenn - peale fingerprintimist käisime Eddie, Stacey ja Carolaga taaskord Mehhiko toitu söömas - seekord Sharky`s, kus toidu suurus oli selline, et polekski pidanud jagama ja ma olin siiralt üllatunud ja pettunud nähes nö euroopalikus mõõdus einet :D Officer Eddie on muide väga tore poiss (või no meie mõistes vist mees - 28 aastane), aga selline lihtsake ja üsna piiratud mõtlemisega mulle tundub. Muuhulgas püüdsid nad Staceyga seletada meile, eestlastele, et miks on ebanormaalne oma eksidega suhelda rääkimata sõprusest ja miks tuleks kategooriliselt keelata oma kaaslastel oma eksidega suhelda ja miks ei tohi mitte kunagi deitida ühegi inimesega, kellega ükskõik kui kaua aega tagasi kellelgi su tutvusringkonnast on midagi olnud.. ei õnnestunud :) Sellistel teemadel on ameeriklased üldiselt väga ebakindlad - näiteks ei võeta mind eksole Tobey Maguire´i lapsehoidjaks, sest ma olen oma vanuse tõttu võimalik oht nende suhtele - no wtf! Anyway, lõunalt siis edasi trenni - need toimuvad igal esmaspäeval St Monica Blvdil ja sealne kant on veidi trööstitum (loe: põnevam) kui meie community ümbrus. Või muidugi võis lihtsalt selline mulje jääda, kuna täna on ootamatult olnud ülimalt pilvine ja külm - ka kahe pikkade käistega pluusiga oli freeeezing - ja pime ja tuuline ehk Eesti sügist meenutav ilm. Temperatuur kõigub siin päeva jooksul üldse palju - vahel võib jahedama laine ajal olla küll keskpäeval päevitamisilm, aga kella kuue ajal õhtul tahaks juba saapaid ja jakki. Trennis oli täna kohal üksteist poissi ja üks tüdruk ja ma suutsin juba meelde jätta Bernice, Eduardo, Memo, Pedro, Josue, Franklini ja Christopheri :) Memo on eriti andekas - isegi minusugune jalgpallivõhik nägi selle kohe ära ja sain sellele hiljem ka kinnitust pluss on ta imeilus ja - viisakas ja juhendas palju teisi ka, aga polnud sealjuures sugugi üleolev, mida tegelikult oodata võiks. Pärast tuli välja, et ta on Nubia poeg, mistõttu ta ka arvatavasti suurema osa minu tööst ära tegi, kuna siiani on tema siis assistendi rolli täitnud.. ma rohkem jälgisin toimuvat ja püüdsin meelde jätta, kuna Nubia viis kogu asja läbi ainult hispaania keeles, mistõttu oli päris raske lennult haarata, et mis neil seal kästakse teha või kuidas ma saaks aidata.. poisid aga olid erakordselt vahvad ja vahepeal tõlkisid mulle ilma, et ma oleks palumagi pidanud.. sest no kui ma olin pikemalt juurelnud miks Vamose-nimelist poissi nimekirjas pole, kui teda nii palju kutsutakse ja sain siis aru, et see on hoopis käsklus siis nojah :D Ja ma usun, et järgmisel esmaspäeval oskan juba rohkem neid juhendada ka vahepeal ja hooman asja paremini. Üldiselt mulle jäi mulje, et nad on lihtsalt veidi lihtsamate perekondade järeltulijad ja sellepärast, et neil tegevust jätkuks ja, et neil politsei suhtes eelarvamusi ei tekiks, teeb LAPD neile tasuta trenne ja muud sellist. Ja Eddie ütles, et ma paneks CVsse endale ta edaspidiseks soovitajaks ja tööandjaks Los Angeles Police Station - haa, see kõlab peaaegu nagu C.S.I sarjast ju! :)

Oma ebausu tõttu ma kahjuks kõige ägedamast, mis praegu toimumas, ei saa pikalt kirjutada, aga Ameraycan Recording Studio on see koht, mida guugeldada võite ja kus eile käisin vaatamas ja jutustamas ja häält tegemas ja erakordselt inspireerivad tüübid on need, kellega ma palju suhtlen hetkel ja kes seal stuudios töötavad - nende esimene suurem produtseerimisprojekt oli muide Sahlene viimane album, mille ta Los Angeleses salvestas. Nii huvitav on näha, mida ja kuidas tehakse ja osata seetõttu oma vigu paremini märgata ja analüüsida. Peale seda koju jõudes leidsin, et mu blond kullapai oli teki sisse keeranud ennast ja üsna kassis meeleolus ja peale minupoolset mõningast veenmist, et elu on siiski elamist väärt, sättisime end jalutama. See oli seda lihtsam, et enne stuudiosse minekut olin mina see, kes oli turtsakas, kuna tundsin end halvasti, et puuduks nagu pidev progress, milleta ma ju olla ei suuda. Kuna Hollywood Blvdist on meil kahel viimase piirini, siis kõndisime mööda Sunseti ja jõudsime lõpuks In-N-Outini, aga kuna ma seal juba olen käinud, siis otsustasin minna hoopis sinna vastu IHOBi, et midagi uut.. ja no orkutis on pilt sellest, mille me oma igapäevase dieedijutu kõrvale seal ära sõime :D Mii laik, et igal pool on vesi tasuta ja kõiki jooke refillitakse nii palju kui jagub.. eriti kuna ma olen kohvisõltlane ja nii saan kahe dollari eest terve kannu reeglina :D Kohviga seoses käisime Staceyga täna päeval coffeeshopis istumas, kuna õues oli way too cold olla ja oli aega parajaks teha, kuna tulime koos staadionile, aga meie rühmade trennid hakkasid poolteist tundi hiljem kui Carola oma ja seal istusid kõik inimesed oma arvutite või joonistega ja läbisegi ja siin linnas (arvatavasti selle pärast, et kohalikud puuduvad ja kõik on end teostamas kuidagi ja omamoodi pöörased) on nii normaalne ja lihtne leida lihtsalt niisama tuttavaid ja kontakte. Elavad inimesed noh. Sellises stsenaariumide-kirjutamis-hulluses kohvikus käisime Tarmoga ka Marina Del Reys.. ja ma muide nii igatsen juba ookeani ja sealset Tai ja Hiina toitu.. neljapäevast alates saab :) Homme on aga valimised ja terve linn on väga naksis sellest - särgid ja jutud ja üldine Obama-meelsus vallutab kõiki tänavaid ja kohvikuid. Ja Starbucksis olid muide täna juba jõulutassid - Halloween on ju möödas :D Ja raamatupoes olid ka jõuluehted juba müügis.. ja siin riigis on LIIGA palju ilusaid asju ja liiga odavalt! Ma tahaks igal teisel sammul kõik kaasa võtta endaga! Virgin Megastore´ist püüan ringiga mööda minna, et mitte endale väga suurel hulgal 10 dollarilisi plaate, filme ja kontserdiDVDsid soetada ja raamatupoes kuluks ka kõik kalendrid ja märkminud ja pisiasjakesed ära.. ja no kui ma nägin suurt külmkapimagnetipoodi, siis ma lihtsalt keerasin selja! Peale miljonit pluss veel mõnda kalorit käisime veinil veel Happy Endingus ühe Saksa näitleja Axel Wedekindiga (muuhulgas thank god for imdb.com - ka mu uus hobi ju) - ma sain sisse, kuna teesklesin, et ei oska inglise keelt ja tulin just ju jälle otse lennukilt :D Koht ei olnud iseenesest nii väga spets, aga igal laual oli arvuti, kust sai tellida ja mänge mängida - veiniklaasi jagu aega läks Triviale ja no nüüd ma tean küll une pealt, et Kevin ei olnud original Backstreet Boy ja pärlpulmad on 30ndal aastal ja You Are Not Alone oli hetkega Billboardi number üks :D

Ja nii tore on ju kui te mulle kirjutate ja ma olen sama rõõmupisar kui Beyonce - Flaws and All`i kuulates iga kord kui mulle endist märku annate.. aitäh mu armsad Kalev, Kiku, Missy ja Merli, et ma teie hääli kuulda sain eile!

Day 23.2

Ja I am back :)

Edasi siis reedest ehk Halloweenist - meie õhtu algas alustuseks tohutu hilinemisega ehk pidime kuuest liikuma hakkama - kell seitse we really needed a drink already with Stacey, aga minekuvalmis polnud keegi siin majas :D Carola oli jätkuvalt Mesilane, Alyssa Ingel, Stacey random Stacey, sest tal ei olnud kostüümitamistuju ja üldiselt oli see tema elu kahekümneneljas Halloween ning mina olin oma esimesel Diskokuul, aga kõik arvasid, et Beyonce.. go figure :) Trick or treatimiseks oli igasttahes liiga hilja kui olime lõpuks valmis ja koos ja Michaeli juurest ka läbi käinud..ja meil ka kuuldavasti kehv neighbourhood ehk suundusime üsna ruttu nö linna..see on hullumeelne üritus siin riigis.. reporteri kodulehelt saate vaadata sellest videot ka, aga seda filmides olin ma küll juba teisel tänavanurgal really annoyed, sest tänavad olid sedavõrd crowded, et ei olnud võimalik liikuda.. keskööks oli St. Monica Blvd suletud, kuna inimesi oli ohjeldamatult palju.. meie kõndisime Hollywood Blvdil, kus politsei püüdis inimvoolu organiseerida.. kostüüme oli kõikvõimalikke..ja uskumatul kombel mitte eriti korduvaid..no kui näiteks üks ees oli riietunud mesiniku võrguks ja keegi Clintoniks, kelle jalge vahel on kumminaine..rääkimata kõigist maailma artistidest, ametitest ja elajatest..eriti armsad ja samas uskumatult rahulikud selles rahvamassis olid väikesed kostümeeritud lapsed ja ka mõned koerad :D Õnneks saime minna imekombel Beso ühe omanikuga (üks omanikest on seal Eva Longoria muide ja see on siis põhilounge/restoran, kus me siin käime) Geisha House`i, kus oli mu outfitiga väga sobiv vanem diskomuusika..Beso oli suletud, et vältida maskeeritud ebasoovitavaid kliente..minu jaoks oli see küll natuke üllatav, et siis kohe kinni pannakse koht, aga samas on seal ees muidu ka autoparkijad ja muud sellist fäänsipäänsit.. igasttahes oli sellel peol vahva ja edasi läksime taaskord Les Deux`sse, kust me aga Alyssaga varakult ehk siis kesköö paiku koju hakkasime kõndima..ma arvasin, et pean hommikul tööle minema, mis aga vihma tõttu ära jäi tegelikult ja olime üldse väsinud..ja no arvestades, et kell kaks pannakse klubid kinni, siis see nii vara polnudki..aga võibolla kuna me siiski olime jõudnud mõned kokteilid teha ja võibolla kuna ma ei oska oma telefoni GPSi veel nii hästi kasutada..siis kõndisime alustuseks seda vaadates pool tundi vales suunas :D ja tänavad olid rahvast ikka täis, aga nüüd suur osa neist magas seal..või oksendas..ja vaatepilt oli üldse hull..ja meie kõndisime kenasti paljajalu koju, kuna käpad ei pidanud enam kontstele vastu peale kogu seda matkamist :) võtsime veel hotdogi ka ja happy Halloween! Muide - klubis tellisid preilid pastat! Mina parasjagu tantsisin ja tulin just vaatama, et mis mu tüdrukud teevad ja esimese hooga arvasin, et ma äkki näen valesti - see vaatepilt oli tõeliselt kummaline, aga pasta delicious :p

Ja mis ma veel enne juba unustasin - te loete siin Hollywood Police Stationi vabatahtliku soccer coach assistenti kirjutisi! Stacey leidis selle variandi kuskilt volunteering page`ilt ja esmaspäeval on mu esimene trenn poistega - minu rühm on 13-14 aastased suuremalt osalt spanish pätihakatised ehk wish me luck - ma arvan, et sellega seoses saate te veel naerda, aga mul on hea meel, et tegevust on ja saan kellelegi kasulik olla ja äkki natuke psühholoogiteadmisi ka kasutada - rääkisime sellest seal pabereid täites kah.

Ja mitte positiivsest juhtunust seda, et Koidu tänava korteri saaga arvete ja muude jamadega kestab, aga tundub olevat lahenemas ja kõigest sellega seonduvast on mul igasttahes palju õpetlikku meelde jätta.. ja et mu põhisissetulek Tartu korteri üürist väheneb veelgi, kuna mu üürilisel pole raha, et sama summat edasi maksta ja lootus leida siit koordineerides kaheks kuuks sinna keegi on üsna pisike. Aga teate - I don`t worry so much.. küll mina saan alati hakkama :)

Ja praegu on Sex and the City teisel ringil pulmadeni jõudnud, kuna meil rohkem DVDsid kodus pole ja telekanalid puuduvad ja minu käpad kirjutamisest väsinud :) Kallistan!

Day 23

See nädal on läinud nii kiiresti ja põnevalt ja busylt, et olen küll iga päev mõelnud kirjutada, aga kuidagi pole seda aega osanud võtta. Palju on asju, mida tahaks teiega jagada või millest kultuuri- ja muude erinevuste all kirjutada, aga siis kui arvuti ette võtan, ei tule see kõik enam ju meelde..edaspidi püüan hakata oma baby BlackBerrysse märkmeid tegema selle kohta - ma olen nüüd selle täitsa tööle ja selgeks saanud ja vaimustunud selle kvaliteedist ja võimalustest. Praegu tuli meelde ainult, et olen nii harjunud helikopterite lendamise häälega ja oma tuulekellaga akna taga, et pean seda vist tulevikuks lindistama.. kuigi see kell väga tihti kahjuks või õnneks ei helise..ja et bussides on nöörid jooksmas mööda seinu, millest sikutada, et kindlustada, et ta ikka järgmises peatuses seisma jääb..ja et majadel on nimed..

Lisaks paljudele tuttavatele on mul siin väga toredad ja armsaks saanud uued sõbrad - Michael, Afshin, Alyssa, Stacey ja Tarmo ning ma juba tunnen, et ma tõesti elangi siin ja ei kujuta kuidagi ette, et ma poleks siia tulnud - olen ikka nii õnnelik ja naksis kõigest. Tüdrukutega on neljakesi absoluutselt hilarious kogu aeg ja Michael ja Tarmo ajavad mind vahel naerma (ja naeratama) juba oma kohalolekuga (oi ma tahaks, et ma saaks neid kõiki teile filmida) ehk näiteks täna on mul enamiku päevast pisarad silmad olnud naerust ja hetkel me maadleme Sa-nimelise tüübiga Hiina restoranist juba pool tundi, et ta mõistaks, et me tahame uut toitu selle supi asemel, mida nad menüüs nimetasid nuudliteks ja vaatame Sex and the Cityt - ma polegi kirjutanud, et seda ma vaatasin ka lennu ajal Londonist Los Angelesse ja, et lennukis oli nii vahva personaalne telekas igaühel ja pult, millega sai sealt mänge mängida ja saateid ja filme vaadata ka ja, et ma seal ei maganud üldse, kuna istekohti üle polnud ja ma pidin terve aja istuma ja olin USAsse jõudes ärkvel olnud üle kahekümne nelja tunni ja pidin andma neljale erinevale inimesele aru miks ma tulin ja mida ma tegema hakkan ja mida ma Eestis tegin ja lõpuks mulle tundus, et ma enam ise ka ei tea kes ma olen või miks ma kuskil olen. Tagasi olevikku - mulle nii väga meeldib, et meil on siin selline community elu, natuke messy vahel ja ma tahaks, et oleks mugavam kodus süüa teha (juhin tähelepanu, et mina tahaksin süüa teha, the väljas sööja number üks), aga kodune ja mõnus. Vahemärkus jälle - söögi tegemisel mind muide segab kõige rohkem, et ma ei tea milliseid asju siin osta ja kust ja kuidas valida ja see, et mul pole vajalikku varustust, aga osta ei raatsi, sest ma ei hakka ju potte ja panne pärast Eestisse kaasa võtma. Hommikul ärkasime Alyssaga varakult ja läksime Michaeliga (kes on siis jätkuvalt vastaskorterist naaber) eriti armsasse varjulisse kohvikusse hommikust sööma - see on muide samasugusena püsinud juba aastakümneid - siis veetsime terve päeva YouTubeis vaadates meist andekamaid lauljaid ja eriti Beyonce Experiencei - no kuiiiii vägev saab olla üks show - ja mina was nagging enamiku ajast teemal, et mul on liiiiiga palju energiat ja, et võiks midagi ette võtta, aga ei saavutanud sellega midagi kuni Michael tuli meile ja juhtis tähelepanu sellele, et me istume arvutiekraanide valgel pimedas ruumis ja andis meile võimaluse minna Jetiga jalutama. Selle peale preilid natuke elavnesid (selleks ajaks kui hommikusöögilt saabusime oli Stacey ka peolt koju jõudnud maailma naljakaimate juttudega eelneva öö juhtumistest loomulikult) ja tegime ümbruskonnas väikese tiiru, et tagasi jõuda enne kuute - sel ajal läheb siin aastaringselt pimedaks. Kuna täna öösel keeratakse kella, siis edaspidi juhtub see juba kell viis.. väga kummaline on alati olla soojas kliimas, kus läheb varakult pimedaks. Aga - ma elan erakordselt ilusas kandis ikka.. ja muide - täna oli meil äikesetorm! Ma ei suutnud seda kuidagi uskuda, aga päris tore oli vihma näha ja pikkade käistega pluusi kanda pärast :)

Peaksin aga vist alustama nädala algusest oma raportiga -

Esmaspäev: hommikul jooga ja enamiku päevast veetsime Rossis shopates - üldiselt ma püüan lihtsalt kujuteldavate silmaklappidega käia, et mitte osta kõiki imeilusaid ja -odavaid asju, mis igal sammul ette jäävad ja seekord olin ka tubli ja ostsin ainult kingad, dressika ja trennipluusi, mida mul kõike ka päriselt vaja oli. On lubatud mu üle uhke olla! :D

Teisipäev: hommikul jooga ja edasi T-Mobile`i, kus sain oma telefoni lõplikult tundma ja Ralphsi grocerysse ja Acapulcosse lõunale Stacey ja Carolaga - ma pole elu jooksul kokku vist nii palju Mehhiko toitu söönud kui siin. Üleüldine einete suurus ja teeninduse kvaliteet on veelkordset ära mainimist väärt! Oleme selgeks saanud metroode süsteemi (ka nendega sõitmise eest mitte maksmise süsteemi (a) ) ja tänu sellele saame oluliselt kergemini ja kiiremini liikuda. Hiljem läksid neiud deitidele ja ma sain lõpuks rahulikult Hollywood Blvdil jalutada - uuringu tulemusena võib öelda, et kodu poolt jalutades parem teepool on peamiselt sisustatud tattoo-salongidega (mul on muide päris imelik olla siin ilma ühegita - selliseid inimesi näeb väga vähe), suveniiri- ja toidupoodidega ja söögikohtadega. Sellega seoses - nagu on järjest kõikvõimalike erinevate köökide saavutused saadaval on siin ka kõiki keeli ja rahvusi igal sammul ja segamini ehk vabalt võib vestlus kulgeda korraga ja kordamööda kõigis neljas keeles, mida ma rääkida oskan. Pluss minul täitus nädal aega mittesuitsetaja olemist. Varsti täitub kaks! :)

Kolmapäev: hommikul jooga (jaa olen järjepidev ja mulle tõesti meeldib seal - Alyssa tantsustuudios hakkan ka lisaks käima nüüd kohekohe, sel nädalal kahjuks ei jõudnud, aga drdancestudio.com ;) ) ja peale seda läksime Alyssa ja Carolaga Whole Foodsi (peaks olema tervislikuma toidu pood, aga ma pinnapealsel vaatlusel suurt erilisust ei märganud) lõunale - väga kummaline oli maksta taldrikutäie toidu eest kassas inimeste vahel, kes tavalisi sisseoste tegid.. aga nii sealse söögikoha süsteem käib. Peale seda oli minul plaan trenni minna, aga kukkus välja nii, et läksime hoopis Alyssa elukohta Studio Citysse üle vaatama ja sattusime Universal Citywalkile - eriti turistikas, aga so Hollywood kind of place filmimuusika ja suurte värviliste ehitistega, mis sisaldavad muidugi peamiselt poekesi ja söögikohti. Külmkapimagnetiparadiis :D Ja õhtu oli imeline - Afshin tegi mulle enda juures süüa ja see oli nii ilus ja romantiline.. kala ja brokkoli ja küünlad ja lounge-muusika ja kui palju meil on millest rääkida ja tema raamatud ja filmid.. aga ma pean valmistama pettumuse sellele üheksakümnele protsendile mu lugejatest, kes juba arvasid, et lõpuks ometiii hakkab siit midagi põnevat tulema, kuna mina näen temas ainult imetoredat sõpra.. ja ma usun, et sel tasandil suheldes on meil veel väga vahvaid õhtuid ees. Vaatasime veel Match Pointi - ta lubas, et ärasõiduks võin olla Woody Alleni filmide spetsialist - ja sõime jäätist ja jõime veini..ja koju tulles oli mul siiski natuke halb tunne, nii toredatele inimestele on alati nii kahju öelda, et sa ei näe neis seda, mida nemad sinus.. aga õnneks olid mul ees terrassil istumas Stacey, Carola ja Michael ja peale seda kui viimane neist oli mind juba naerma ajanud ja eriti tore olnud oli veel nii vahva tüdrukutega voodis pikutada ja jutustada kõigest, mis igaühel juhtunud oli õhtu jooksul.. ma ei väsi kordumast kui hea tiim meil siin on - ja muide siin kirjutades on mul ka pausid, sest ma ei näe läbi naerupisarate :D Alyssa elab muidu kommuunikas koos karja tantsijatega, aga kuna seal peab ta jagama tuba võõrastega ja hind on ka üle mõistuse kallis, siis varsti jagab ta tuba hoopis meiega :) Muidu on see neighbourhood seal ka hästi kena ja nende community ka.

Neljapäev: hommikul jooga jäi ära, kuna ma arvasin, et vahelduseks kuluks ära natuke pikem uni. Peale selle lõppu läksime Alyssa juurde basseini äärde ja ma käisin esimest korda ujumas ehk veetsingi enamiku ajast vees. Kui kõht juba väga tühjaks läks ja isegi shokolaad ei aidanud enam, siis sõitsime jälle Acapulcosse..tagasiteel eksisime metroode vahel põhjalikult ära ja looooooomulikult sai sellega tohutult nalja..aga kui lõpuks koju jõudsime, siis läksime juba üsna varsti välja Jordani (Carola tuttav Playboy peolt) ja Arasega ja esimest korda siin olles tundsin end ilusana natuke :) Pidime tegelikult minema bowlingusse, kuna mind ju kuhugi mujale ei lasta ja ma tundsin end erakordselt ebamugavalt seetõttu (mu ainus igapäevane mure siin, et ma ei taha kellelegi ebamugavusi tekitada oma vanusega), aga kuna me olime juba kleidid selga pannud, siis läksime siiski Hollywood Blvdile istuma ja ei küsitudki seekord midagi.. aga kella 11 paiku hakkasid kõik juba koju sättima, aga kuna mina olin parasjagu väga energiline (seda juhtub viimasel ajal ülimalt ja harjumatult tihti) ja Alyssa tahtis ka veinitada, siis läksime kahekesi tema juurde ja veetsime öö kahe pudeli roosa veini ja arvuti ja fotokaga - õnneks on neid pilte aparaadist keeruline kätte saada :D

Reede: peale nelja tundi magamist jõudsime me väga eeskujulikult joogasse, kus seekord oli minu jaoks uus treener ja mulle tundus, et ta on natuke liiga mitu hommikukohvi joonud.. kuna tavalise rahuliku ja põhjaliku tunni asemel oli see kord nagu üles keeratu poolt koostatud..ja kuna meil oli kahe peale minu matt ja maa oli veel mudane ka, siis sellest tunnist nii palju kasu polnud kui tavaliselt :) pluss on mul põlved hakanud ka natuke tunda andma, eks neil on vast harjumatu koormus kõndides ja pea iga päev trennis käies ja nad olid juba Kaheksas töötamisest miskipärast üsna õrnakesed. Olime aga juba linnas ja naksis ja peale hommikupuuvilja ja -salatit ja suuremates kogustes vett käisime mööda poode ja vaatasime õhtuks kostüüme - juba sel ajal oli linn Halloweenihulluses ja paljudel kostüümid seljaski ning vastavad poed ülerahvastatud ning kokkuvõttes ostis Alyssa endale tiivad, et olla ingel ja mina otsustasin olla oma sädeleva kleidiga Diskokuul.

Ja nüüd mul hakkas hirm, et mu suur töö ja vaev võib siin vahepeal ära kustuda, kuna mu arvuti on jätkuvalt veidi napakas..

Day 17

Uskumatu, et ma saan juba siia number 17 kirjutada.. kui eile sahtlist oma Eesti telefoni võtsin, kuna ometi oli laupäeva öö teil seal ja on veel inimesi, kes ei tea või pigem seoses konditsiooniga ei mäletanud, et ma kaugel olen ja seda oli naljakas käes hoida, nii väike ja suurte klahvidega.. siis mõtlesin, et ma vist olen tõeliselt ära harjunud siin olemisega. Kui välja arvata see, et ma jätkuvalt absoluutselt ja eranditult iga päev vähemalt korra teevee pliidile unustan :D See võtab veel natuke aega, et meelde jätta :p

Ja kuna ma olen sel nädalal nii palju puhanud ja nelja seina vahel püsinud, siis selleks, et natukenegi kasulikumana tunda end mõtlesin, et kirjutan veel teile natuke enne magama minekut :)

Craigslist on jätkuvalt mu bestikas nagu ka google ja wikipedia ja myspace ja pikemalt ei julge kirjutada - ebausklik nagu ma olen - aga harjutan hoolega lugusid ja koostan resümeed paari inimesega kohtumisteks :) Ja nagu võib näha orkutis recently lisatud videote arvust, siis kaevan palju ringi muusikas.. nii tore on lihtsalt Staceyga (ja Carolaga kui ta on around, tal on rohkem sahkerdamist üldiselt) kodus istuda oma arvutite taga ja muusikat lasta teineteisele.. Stacey blokk sisaldab siinseid klubihitte rohkem nagu Britney ja Beyonce ja Pussycat Dollsi asju ja reggaet ja tiinekarokki.. Carola blokk on peamiselt pure hiphop ja rnb.. ja minu muusikalid, oldies ja muu popp ja halamuusika on peamine :) Staceyga saame rohkem teineteiselt uusi lemmikuid ja panustame sellele, et midagi koguaeg mängiks ja kuulame koos natuke Avril Lavigne, et Carola saaks meid hukkamõistvalt vaadata :D

Tänase päeva tippsündmusteks võin siis nimetada
a) seda kui Stacey, Carola ja keegi külaline-preili saabusid kell kuus hommikul röökides koju ja alustasid sõna otseses mõttes samas voodis, kus ma magasin maailma kõige lärmakamat muljetamist..ja ma kaalusin kas mainida, et tegelikult on mul praegu täiesti normaalsete arvestuste kohaselt uneaeg..aga jäin siiski magama varsti ja see kaunitar, kes nendega kaasas oli (no tõesti oli imeilus tüdruk) mainis ka, et she probably would like to sleep here..pidu oli neil muide olnud imeäge ja Jack ja Kelly Osbourne olid minu jaoks kõige huvitavamad nimed neist, kellega nad seal suhtlesid..
b) seda kui preilid olid koosolekul ja ma nautisin hommikut ja sealjuures kausitäie piima klaviatuurile kallasin ja siis lihtsalt ei suutnud uskuda, et mu arvutihiir enam ei töödanud ja mu voodi ja mina ja kõik oli väga imelikult kleepuva ja mitteimbuva piimaga koos..õnneks see kõik siiski lahenes peale operatsiooni Kuivatamine :)
c) ainsat kodunt lahkumist, et minna maailma parimat pitsat sööma Staceyga ja kohvile ja ma pean ütlema, et meil on ikka väga palju ühist minevikes ja ta on niiiiii naljakas - nagu ka mina oma sarkastiliste märkustega tema jaoks
d) seda, et hoolimata sellest, et ma siia isegi kirja panin, et teevesi keeb, unustasin selle IKKA ära auruma just :D
e) kui hea oli mu kõige paimate Merli ja Merlega rääkida täna pikalt ja kõigest ja kui hea on ennast tühjaks kirjutada nii, et läbi oma mõtete ja emotsioonide kirja panemise mõistad end palju paremini

Kõige vahvamat uut nädalat teile kallid!

PS. Sain tuttavaks naabri-juuksuri-Faustoga, kelle iidol on vist see Linnupuuri kõige naiselikum tegelane.. ma mõtlesin, et mind ei saa küll enam üllatada sellega, kui kaugelepaistvalt gei võib olla, aga never say never :D

Day 16

Carola ja Stacey on Playboy Mansionis - see oli absoluuuutselt hirmnaljakas, kui nad valmis panid end ja Lilleks ja Mesilaseks kehastusid ja sel ajal kui ma päeval linnas käisin ühte vahvat prantsuse stiilis Audrey Hepburnile pühendatud kohvikut avastamas olid ma-ei-tea-kuidas naabri-Michaeli saanud nõusse endid aitama ja kuidas ta esimesel võimalusel põgenes ja vandus ise Stacey pesu külge lilli kinnitades.. ja mina väga püüdlikult maalisin Carolale suuri musti silmi - kui see peaks reporterist kuidagi kole paistma, siis see on silmapete - ma olin väga uhke oma saavutuse üle :D Kuna mul on seega vaba õhtu, sest Avshini pole linnas, et filmikat teha ja Michaelil on tegemist elukaaslasega tülitsemisega, aga mul üldse pole tahtmist midagi väga tublit ja asjalikku selle ajaga ette võtta (näiteks ju koristama peaks ja wikipedia ja muud andmebaasid pole veel päris peas ja curbingut võiks ju tegelt harjutada..), püüan teid natuke valgustada oma tegemistest viimastel päevadel :)

Esmaspäeval ja teisipäeval käisime väga eeskujulikult joogas hommikuti - esmaspäeva õhtul tegime pikema jalutuskäigu marketisse ka Carolaga ja ostsime väga peened ja kaunid joogamatid :) Annab tunda, et ma pole just väga aktiivne trennitüdruk olnud ja suur osa ajast kulub mõistatamisele, millest see treeneripreili üldse räägib ja kuna ma olen such a baby vahel sellistes kuula-oma-jalga-ja-saada-head-energiat-taevasse asjades, siis natuke põnevust lisas näiteks üks hiirepoeg, kes seal urgu omas ja eriti armsalt ringi siiberdas.. need tunnid on nimelt õues ja tasuta. Siin ei ole üldse tegelikult vaja ära elamiseks suuri rahavarusid omada, kuna süüa saab vabalt näiteks Fresh and Easys sama või järgmise päeva kuupäevaga üliodavaks hinnatud toite ja hästi palju on outdoor-activiteid, mille eest maksmine on annetuste vormis. Ühistransport pole ka absoluutselt kallis (1 dollariga läbi linna) ja mitte väga raskesti mõistetav - kui sa juba oled saanud targaks - mul esimene kord läks küll imekombel tund aega metro.netis, et aru saada, kuhu täpsemalt sihtpunkti peaks kirja panema :) Aga nüüd on juba easy ja sain väga uhkelt ise ja üksi hakkama teisipäeval kodust Tarmo juurde Marina del Reysse reisimisega. Seal pesitsesingi kuni eilseni ja eriti huvitav ja arendav aeg oli ja lihtsalt puhkasin palju - sõitsime ratastega ja käisime ookeani ääres.. minu suursuur armastus ju. Kummaline tegelikult, sest näiteks meri pole minu jaoks kunagi oluline olnud.. ookean aga annab jõudu. Ja see rand on seal ju täpselt nagu kunagi Baywatchis :) Ja tegelesin seal iseenda energia ja heaoluga ka, aga seda nõiajuttu ma teile siia kirja panema ei hakka pikalt, ema juba tundus olevat väga kahtlustav kui ma mainisin reipalt, et lasin enda pealt surnuvaime ära saata :p Ja kuigi see rattaga sõitmise värk tundus alguses väga kahtlustäratav arvestades, et mu viimane sõidumälestus on kusagilt algklassidest ja teatavasti olen ma see tüdruk, kelle jaoks liiklus ei ole mitte ühtegi pidi arusaadav ja kes arvatavasti lööks kõik rekordid, kui oleks võistlus selles, kes kõige kauem üldse autokoolis on käinud ja sealjuures kõige tuhmim on.. aga õnneks ma võin jätkuvalt tõdeda, et ma õpin kiiresti :) Ainult loomulikult muutun eriti haukuvaks, kui ma olen sunnitud tegema midagi, mille juures ma end kindlalt ei tunne. Seda veel ka, et süües seal päristoitu ei taha enam üldse seda siinset sööki ja täna tundus isegi mu lemmiklemmik puuviljasalat palju rohkem keemia maitsega kui siiani.. homme äkki matkan Whole Foodsi ja püüan sealt midagi leida, mis säiliks vähem kui jõuludeni. Seniks sõin kogemata Carola juustukoogist kaks tükki küll ära, aga ma lohutan end sellega, et see on ainult seoses sellega, et ma nüüd pole mõnda aega suitsetanud ehk siis viis päeva ja ma ju pean millegagi asendama seda õues käimist eksole.. ja kohviaparaati pole ka ju veel jõudnud osta - muidu ma olen üldiselt kõik oma patud sellega asendanud, et trambin Hollywood Blvdile kohvi järele :)

Rahaga seoses veel - seal pargis, mille juures ma flaiereid jagasin eelmisel nädalal on värava juures saadaval vesi, banaanid ja fiber-bars, kõik ühe dollari eest.. ja seal ei ole mitte kedagi, kes seda valvaks.. ja KÕIK inimesed maksavad! Ma natuke aega jälgisin seda siira üllatusega ja mõtlesin, kuidas meie ühiskonnas oleks see esiteks tühjaks tehtud, teiseks peal trambitud ja kolmandaks jäetud veel sedelike, et kas sa mees oled idioot või, et sa oma asjad niimoodi laokile jätad ju :D Sellist aumeestemängu on siin muidu ka üpris palju.

Nii sisse harjunud on see, et inimesed räägivad tänaval omavahel ja, et suvalised inimesed teretavad tänaval ja on eriti ebaviisakas mitte siis vastata ja naeratada.. ja see on iseenesest vahva.

Natuke on hakanud kõrva, et mu kallis blond sõbranna kasutab umbes sama mitu korda oma lauses sõnu fuck ja shit ja igasuguseid vastavaid väljendeid kui muid sõnu ja tal on vahel natuke piiratud arusaamad inimestest ja suhetest.. aga muidu on still kõik hästi. Nad on ikka mõlemad armsad ja naljakad ja ma täitsa igatsesin neid juba eilseks ja kui koju jõudsin siis sai ju nii palju jutustada ja naerda, peamiselt teineteise üle, sest normaalseid inimesi teatavasti minu teele ei satu :D

Eile käisime Obama mingil üritusel või õigemini täiskasvanud inimesed käisid ja Stacey keelas mul koju minna peale taaaaskordset dokumendiskandaali, seekord veel suuremat kuna alguses keelduti üldse välisriikide dokumente aktsepteerimast ja sellega seoses oleksid kõik preilid ukse taha jäänud ja me istusime all Besos Staceyga ja saime kogemata just siis kui mul oli hiilgav plaan põgeneda, tuttavaks omanikuga, mis kaotas igasugused sissepääsumured eilseks. Üldiselt väga piinlik, aga ma üldseee ei viitsi kellegagi suhelda lihtsalt small-talkimise mõttes, aga õnneks on mul olemas need preilid, kes seda minu eest ka teevad. Eile oli veel Alyssa meiega - ta tuli nädala eest ka Ameerikasse pesitsema, mitte väga kaugele meist. Ja see on üpris armas, et mitu erinevat inimest on mind printsessiks kutsunud siin seoses sellega, et ma olen vist linna kõige noorem elanik :)

Ja olen aina õnnelikum ja tänulikum kõige eest, mis mul on ja kuidas ma nii kogemata sattusin kohta, mis mulle sobib :)

Day 10

Tere hommikust Eestimaa ja good night America :)

Alustuseks ma väga vabandan kõigi ees, kes on küsinud, kas ma olen vahepeal vangi sattunud või haiglasse, et ma üldse kirjutanud pole.. aga siin on lihtsalt nii hea, et seda on raske kirjeldada ja siis peab end ju nii tohutult kokku võtma, et hakata midagi sõnadesse panema..

praegu on igasttahes pühapäeva õhtu, oleme Staceyga kahekesi kodus ja naerame peamiselt teineteise üle :D Ta on tõeline taeva kingitus jätkuvalt ja iga päevaga aina lähedasem ja toredam. Preili Topolevi meenutab tihti, ma üks õhtu pikalt vaevlesin selle küsimusega, et ma ju teaaaan kedagi, kes teeb täpselt samu nägusid. Ja ma olen iga päev aina tänulikum kõige selle üle, mis mul siin on. Käisime just Carolaga söögikas - sellest nii palju, et käime Fresh & Easy`s, kuna see on odavam ja lähemal ja parema valikuga kui Ralph`s, mis on siin muidu popp market ja ma olen nii harjunud maksmisautomaatidega juba, kuigi alguses tundus see täiesti üleloomulik, et kassapidajaid polegi ja sinna on kodunt jalutada 20 min - ja õnnnnneks ma suutsin end talitseda mitte midagi peale puuviljasalati ostma, kuna see KUI näljane ma olen ja KUI head toidud siin on on üleloomulik. Ma saan aru miks siin kasvanud inimesed söögisõltlased on.. mina lihtsalt hoian end mõistusega tagasi natuke pluss on siiski natuke kahtlustäratav kui kaua toidud säilivad ja kuhumaale need valmis on tehtud poes. Jalutasime mööda Hollywood Blvdi ja mõtlesin, kui õnnelikuks saavad teha väikesed asjad ja kui hea meel mul on, et ma seda siin tunnetan. Ja nüüd püüan järjekorras kirjutada..

..alustades näiteks koertest. Hollywoodi business line number üks on entertainment ja number kaks kahtlemata koerad. Lapsed ja rasedad on haruldused, aga kõik inimesed, kes tunnevad, et on nö pere loomiseks valmis võtavad koera ja kogused on siis vastavalt sellele, kui palju mõned inimesed lapsi tahavad - mõnedel on kari pisikesi, mõnel kollektsioon suuri koeri, mõnel üksainus. Nende eest hoolitsetakse nagu oma laste ja seda on ülimalt nauditav vaadata tegelikult.. Avshinil, ühel neljast inimesest, kelle seltskonda ma siin väga hindan, on koeraspa, mis tähendab siis daycare-nightovers-koolitamine-sõidutamine-pügamine-DNA-testid-massaazh ja palju muud ja mina olen (väga pidulikult ütlen nüüd seda) kaks päeva käinud tema free daycare passe jagamas Runyon Canyonis (poole tunni tee kaugusel kodunt mägedes park koertega ja muidu sportlikele) ja seda nüüd for living hakkangi tegema ja järjekorras olen esimene ootel, kui tema juures konkreetselt mõni töökoht vabaneb. Seda on nii ilus vaadata kui väga ta ise koeri armastab ja oma väikeseid ja suuri kliente tunneb.. ja kaks korda nädalas neli tundi koeraomanikele kaarte jagada ja nende hoolealuseid patsutada ja naeratada päikese all 80 dollari eest ei ole just halb variant :) Kõik need inimesed on nii koeravaimustuses ja jutustavad omavahel erinevatest tõugudest ja asjadest ja kui paljusid neid nad teavad ja kui palju erinevaid silmnähtavalt õnnelikke ja terveid loomi neil on.. muidugi on ka siin tänavakoeri, aga vähe ja need kes on.. nendega läheb täpselt nii nagu Beethoveni filmis.. Avshini enda lemmik on Bailey, kes minuga eile tööl kaasas käis ja on täpselt nagu Scooby Doo - päris ausalt ma pole kunagi nii suurt koera näinud ja kuidas ta end selili viskas ja ühte chihuahuat kartis juba oli imeeeeearmas :D Avshinist veel nii palju, et tänu sellele tööasjale oleme käinud ka kaks päeva lõunal (kogemata ju söömas In-n-Outi ja maailma parimat pitsat..) ja temaga on nii huvitav rääkida elust ja asjadest ja kuna ta on elanud suure osa elust Pariisis/Londonis/Moskvas on see veel eriti põnev ja me täna avastasime, et meile meeldivad täpselt samasugused filmid ja ta on ainus kohvihull peale minu, keda ma kohanud olen ja olime mõlemad hirmus naksis sellest ja ta lubas mind kinno viia ja oma imelist itaalia kohvimasinat tutvustada ja puha :) Teine inimene muide kes on mulle siin väga oluliseks vestluspartneriks on naaber Michael, kes on Avshiniga enam-vähem sama vana (kolmekümnendate alguses, nooremaid inimesi ma pole veel jätkuvalt näinudki) ja töötanud pikalt Wall Streetil ja elanud ka Hispaanias ja otsustanud, et see kõik ei ole tõeline elu ja kirjutab nüüd edukalt..ja kelle mõtteid elu kohta ja kogemusi/juhtumisi peaks lindistama lausa. Michaelil on ka imearmas väike Jet ja ta viis mind reedel Hollywoodi sildi juurde koeraparki, kus oli ka imeilus ja eriti nauditavalt rahulik.. seda siis veel koertest siin, et ka inimesed kellel on aiad viivad neid ikkagi koeraparkidesse ja mängivad seal nende ja teiste koertega ja lasevad neil koos aega veeta, mida on ka nii väga vahva jälgida..

..ja teiseks võin rääkida sellest, millised vaated siin on. Ma ei ole kunagi sellist tüüpi olnud väga, kes kergesti härdaks muutub ilusatest piltidest või kohtadest, aga siin on olnud mitu korda lihtsalt taevast või tänavat vaadates selline tunne, et klomp tuleb kurku, kui imeline saab miski olla. Michaeliga Hollywoodi sildi juurest alla vaadates oli üks kõigekõige sellisemaid hetki, reservuaar ja kogu see tohutu linn.. ja kõige ilusam vaade, mida ma kunagi näinud olen oli reede öösel limusiinist linnale - sõitsime Rogeri juurde peale ta sünnipäevapidu Les Deux`s (mina muide küll ei saa aru miks need kuulsad-tähtsad inimesed käivad kohtades, kus klaase visatakse diivani taha hunnikusse, kust muuhulgas paistavad koristusvahendid aga noh.. me käime Hollykas ka :D) ja ta elab kõrgelkõrgel ja sealt vaade Los Angelesele.. tohutu tuledemeri ja kogu see vaikus ja mäed ja.. ma nii tahaks, et ma oskaks paremini kirjeldada. Roger on muide inimene number kolm, kelle olemasolu eest ma nii väga tänulik olen - kuidas ta on mind aidanud nii paljudesse kohtadesse ja inimesteni ja kui sõbralik ja naeratav ja mõistev ta on.

Siis on siin kostüümipoed - minu meelest on neid küll fenomenaalselt palju. Ja kohe on ju Halloween ka ja ma pean endale kostüümi võluma.. valik on küll tohutu, aga ma ju ei teaaaa kas ma tahaksin olla indiaanlane või pesapallur või ettekandjaa.. ühesõnaga minu naiivne arvamus, et riietutakse nõidadeks ja kõrvitsateks, ei pea paika :) Carola ja Stacey muide lähevad järgmisel nädalavahetusel Playboy Mansionisse Halloweeni peole, kuhu lapsi kaasa ei võeta, ma jään koju mängima :D Tegelikult kusjuures võin päris siiralt öelda, et see mind sugugi ei kurvasta. Mina see-eest lähen näen oma ookeani Tarmo juures alates ülehomsest ja raamatuid ja päikest ja will be doing nothing but iseendaga tegelemise :) Carola ja Kristjan alias härra X (käis külas) käisid nädala alguses Malibus ja kõiki ilusaid kohti vaatamas ja see on küll häiriv, et ma veel seda kõike näha pole saanud :D

Võimalikult palju aega veedan oma arvutiga googleit, craigslisti ja wikipediat ja youtubei avastades ja olen sellega väga rahul, et mul see aeg olemas on ja tänu sellele käisin reedel stuudios background singeriks ka ühel satiirimuusikaprojektil ja väga põnev oli :) Ma olin ainus valge tüdruk bäkis, aga kõik sujus ilusasti ja teistmoodi on see, et siin on ühes suures saalis mikrid üleval ja suure klaasi tagant tähtsad härrad jälgivad ja kommenteerivad.. ja samas Clearlake Audio stuudios on käinud ka igasugused tähtsad inimesed salvestamas nagu No Doubt ja Trisha Yearwood, mis mind küll üllatas, sest see ei olnud sugugi fancy välimusega koht.. selliseid tuntud nägusid leidub siin tõesti iga nurga peal ka ja kui Lindsay Lohan eile peol välja arvata, on nad kõik väga nice olnud, Carola rääkis ükspäev A.J-ga juttu valgusfoori taga sellest, et ta Eestis intervjuusid tegi nendega, see oli väga naljakalt ootamatu meie maja nurga peal pmst :) Aga Lindsayl oli lihtsalt liiga palju tegemist pilgu maas hoidmisega nagu Stacey väga elavalt seletas - oleme kaks päeva käinud Roosevelti hotellis basseini ääres ja õhtul ta käis seal peol, mina olen vanaks jäänud ja pidin puhkama, kuna eelmine öö olin ainult paar tundi maganud, sest Rogeri juurest koju saada oli veits raskendatud. Neljapäeva õhtul preilid läksid ka deitima ja mina jäin väga rahulolevalt koju ja plaanisin just hakata siia kirjutama, kui kuulsin, et Michael läks õue suitsule ja jäime rääkima neljaks tunniks.. sellest ajast poole ma lihtsalt kuulasin - ameeriklastest ja kultuuridest ja inimestest ja elust üldse ja suhetest ja elust tipus ja majandusest ja.. ta on ka tõeline leid mu jaoks ja mõtleme väga paljudest asjadest sarnaselt. Püüan üldiselt pähe õppida seda lauset, et kuula oma keha ja palju puhata ja väljas olla ja liikuda ja mõtlemisaega iseendaga, seda ta praegu tundub ütlevat :)

Ja nüüd on kindlasti veel miljonbiljon asja, millest ma olen mõelnud siia kirjutada, aga nüüd ju läksid meelest ära.. neljapäeval seiklesin Stacey käppa hoidma kliinikusse ja see meditsiin siin.. ma mõtlesin, et äkki ma ei saa siiski päris aru numbritest kui ta ütles, et ükskord traumapunktis käies maksis ta selle eest 1200 dollarit.. ?!? Ja enamik inimesi, kes on ka väga heal järjel, pole võimelised arsti juurde minema rahaliselt.. Igasttahes, Subway võileivad on muide ka väga head ;) Ja seal teda kolm tundi oodates, kuna järjekorradki on hullemad kui meil mulle tundub sain aru, mis vahe on neighborhoodidel ka.. ma jätkuvalt küll leian, et ma võiksin vabalt kuskil getos elada, aga natuke hakkab ahistama, kui valgeid inimesi ei olegi su ümber ja kõik sind vaatavad. Ilma selle tähelepanuta võiksin ma seal siiski pesitseda :) Kuigi see võtaks muidugi ära selle turvatunde, mis siin meie oma väikesel Melrose Place`il on, kus võtmed käivad rohkem postkasti kui mujale.

Siis see kui nahaalne see väike linalakk on - näiteks ta jäi arsti juurde oma minu jaoks arusaamatu (mitte, et ma seda ei teeks, aga et kõik nii teevad see on imelik :D), aga siin tundub, et üleüldise (ma peaaegu, et jooksin täna hommikul Canyonisse, et mitte hilineda teisel päeval ja kui punkti pealt kohal olin ootasin veel viisteist minutit, et härra boss ärkaks ja see ei olnud esimene kord) hilinemisega pool tundi hiljaks ja ütles seal, et ta helistas ja talle öeldi, et ta võib hiljem tulla ja see ei ole tema asi, et neil seal selle kohta märget pole ja kui minu Caesar süüa ei kõlvanud kui viimati blogisin, siis ta helistas deliverysse ja ütles muuhulgas, et see on üldse vale tellimus jms. Ja muidugi klienditeenindus siin on ka klass omaette - ma jõin täna kogemata kannu kohvi ära Avshiniga juttu rääkides, sest see proua ainult kallas juurde ja McDonaldsis sai Stacey uue toidu, sest tema oma polnud talle sobivalt soe ja kõike saab alati tagasi viia - my boyfriend didn`t like it on sobiv vabandus näiteks :)

Ja nüüd me vaikselt plaanime hommikust outdoor joogat, et mis kell minema peaks hakkama ja sellest, kuidas meeldis, saan juba järgmine kord kirjutada :)

Ja mu aktsent pidi iga päevaga aina vähenema :)

Day 6

Püüdsin vahepeal end uuesti õue sättida, aga klaviatuur kahjuks ei paista pimedas välja ja ronisin oma diivanile. Infoks, et minu magamiskoht on elutoa diivan, millega ma olen väga rahul, üldiselt elame siin kõik igal pool ja segamini. Praegu olemegi Staceyga lihtsalt diivanid vallutanud ja kumbki on oma arvutisse süvenenud kuivõrd see on kõige aktiivsem asi, milleks me võimelised oleme peale seda, millest ma nüüd jutustama hakkan. Eile ja üleeile olin esimese poole päevast enesest väljunud ja kojutuleku soov oli peale jäämas, sest ma lihtsalt ei suutnud händelida seda, et kell kümme tõustes ei saa me enne kodunt välja kui kell neli ja tegusam osa päevast on juba maha visatud.. ja ma arvasin, et minul on probleeme ajataju ja –planeerimisega.. Sellega seoses me ka jäime eile Laurent Planeix showle Mercedes Benz fashion weekil tund aega hiljaks.. ja ma olin erakordselt negatiivselt meelestatud. Sinna saime üldse nii et olles kell kaks kodunt väljunud (kell kaks pidi nimelt show algama) olime me juba kõik plahvatusohtlikud ja ei suutnud kuidagi organiseeruda ja seda nägi üks kutt bensiinijaamast, kes meid siis ära viskas, what a good citizen :) Minu päästerõngas ja plaan B on muide Tarmo, kellele ma BlackBerry messengeris (ma ei jõua ära oodata, et need asjandused Eestisse ka jõuaks – tasuta omavahel textimine oleks vajalik :D) endast märku annan, kui mul parasjagu tuju pole ja kellega rääkimine juba aitab.. loodetavasti järgmise nädala alguses lähen natukeseks tema juurde, et saaks vee ja päikesega ka aega veeta.. ja temaga muidugi :) Tagasi eilse juurde aga – kui me lõpuks saabusime ja viisakalt valetasime, et me arvasime, et see algab hiljem ja eksisime ära jne jne, siis oli algamas juba uus üritus. Tänu Carola ettevõtlikusele, mida ma ei jaksa ära kiita ja imetleda, tuli Laurent (teda ta teab Mo kaudu, kes on juhuslikult Saudi-Araabia prints ja kellest kohe veel juttu tuleb ja Mod teab ta Buzzi kaudu, kelle juures me basicly Floridas olime eelmisel aastal) vastu ja läksime so called Vip ruumi, kus modellid ja tähtsad külalised veel asjatasid. Alustuseks rabas ta meid kolme pildiputkasse (teate need automaatsed passipildimasinad) ja mul on nüüd fotosüüdistused Smashbox Cosmeticsi kasutamisest sellel showl.. ja siis juba enda ja oma seltskonnaga Sunsetile Sushyasse lõunale. Teda on niiii lahe jälgida, ehtne impulsiivne ja gorgeous prantslane. Anyway, teel sinna sõitis ta juhuslikult kõrvuti oma naabripoisi, -tüdrukuga ja vestlesid veits ja see tüdruk oli Mena Suvari :) Lõunale tuli ka hr X, kes on paariks päevaks L.A-s külas ja Carola kadus temaga sealt varsti linna näitama ja edasisi seiklusi saab preili room-mate ka siit lugeda, jäime Staceyga omapead. Veel oli seal igasugust moerahvast, üks naine, kes nägi erakordselt äge välja – blondid lokid ühele küljele püsti pandud ja huuled värvitud ainult äärtest ja oli vägaväga classy sealjuures, Laurenti lemmikmodell, paar kohalikku teletähte (väga piinlik vahel siin, aga ei suuda neis USA telehittides ja -inimestes väga orienteeruda) ja Romain Chavent, kes on Hollywoodi klubipromootor ja restoraniomanik ja modell.. ja parasjagu lahutab Playboy modellist Shauna Sandist (peale seda kui ma selle välja guugeldasin tundub mulle siiski, et ta on päris imelik tüüp.. see naine on ju monstrum..) Üldiselt oli kogu see seltskond prantsusekeelne ja ma sain sellega hiilata. Pluss sain Laurentiga üldse alguses jutule seoses sellega, et tal oli vaja vene keeles sõnumit kirjutada – teatavasti ma ei ole väga pealetükkiv ja jutukas ja kuna ta Staceyt ja Carolat varem teadis, siis jutustas ta enne rohkem nendega. Lõunalt võttis ta meid preilisid kaasa oma stuudiosse, kus oli eritiiiiii ägeeee, nagu Bold and the Beautiful noh :D Üldse olid kõik need asjad ja kohad ja inimesed täpselt nagu filmis.. ja vaatasime seal ta kollektsiooni ja mul oli käes üks eriti superluks swimming suit, kui ta karjatas, et on kõige ilusam päikeseloojangu aeg ja ta tahab kohe pilte teha ja hakkas ringi jooksma ja oma lemmikmodelli riidesse kiirustama ja minust mööda minnes küsis kas ma tahaksin ka pilte teha.. ja umbes minuti pärast olime me selle imeilusa naisega D`Amore by Marceau kollektsiooni trikoodes keset Los Angelese tänavaid pildistamas! Ma nii tahaks osata seda kirjeldada, milline Laurent on.. vähemalt näete orkutipiltidelt milline ta välja näeb :) Tagasi stuudios andis ta mulle omal ettevõtmisel proovida oma asju ja Staceyle ka muidugi ja tema sai teksad ja kleidi samaks õhtuks kanda ja pärast endale ja bikiinid.. ja kuna ma olin oma outfitiga parasjagu rahul sain ma bikiinid kohe ja varsti trikoo ka, minu suurust parasjagu polnud.. ja siis ta näitas kuidas ta täpselt oma ideid saab ja mustreid teeb ja kuidas ta töötab pikalt ja põhjalikult ja see oli niiiii huvitav.. tal olid assistendid ka seal muidu terve päev ringi jooksmas süli pabereid ja asju täis ja handsfree kõrva küljes, selline suur :) Sealt edasi läksime temaga Melroseile Villasse, kus oli after-party.. ja kus mul hakkas ruttu väga hirmus, sest hoolimata sellest, et me sõitsime sinna tema ja Romaini ja Remyga (Romaini room-mate või õigemini roomiks nende kodu just nimetada ei saaks..) koos ukse ette kabrioga ja puha küsiti meilt dokumente ja mul ju ei ole seda.. siis hakkas äkki kõik väga ruttu minema, ma tunnistasin talle kogu sushiga kõhus keeramas üles, et ma ei olegi täisealine, mitte lihtsalt ei unustanud dokumenti ja ta oli nii emotsionaalne ja vaidles uksel ja kutsus välja promootorid ja juhatajad ja mina ütlesin täitsa siiralt, et ma võin ju mitte tulla, see on ju tema üritus ja need inimesed on sinna tulnud tema pärast ja I had an excellent day anyway and my age is my problem not his.. ja mul oli kohuuuutavalt piinlik.. ja mingil hetkel mida ma ei märganud oli keegi doormanageridest olnud rude nagu ta väljendus ja ta tegi tohutu skandaali sellest, et tema külalist tema ausõna peale sisse ei lasta ja keelduski üldse sinna minemast although kogu see asi kus listis olid ka nt Kayne West ja Mary J. Blige oli tema show pärast.. ja siis Carola tõi peale tundi aega seda möllu mulle oma ID ja see doormanager veel vaatas eriti hoolikalt, aga lasi mind siiski sisse. Laurent aga jäigi välja ja keeldus oma jalga sellesse kohta tõstmast nagu ta väljendus ja kõik organiseerijad sees olid minu pärast sõimuvalangu alla sattunud ja ausalt öeldes väga äge polnud :D Ma ei tahtnudki sinna nii väga minna, aga noh.. Laurent keelas mul ära minna, kui see juba tema auküsimuseks oli saanud kogemata. Koht polnud ka suurem asi ja kuidagi külapeo mulje jättis see crowd.. hängisime Rogeriga, kes on imetore, eriti veel selle kohta, et ta on üsna well-known ja vip staatuses Hollywoodis ja meie lihtsalt random girls ja üks ehk mina veel probleemselt noor ka (ma muide ei ole kohanud siin veel ühtki alla kolmekümne aastast kuskil väljas käimas või üldse asjatamas) ja selle lemmikmodelliga.. ja Villast edasiminekuks oli seal huge limusiin for Laurent and his friends and crew ja me läksime ka sellegaaa ja ma vist tänasin teda umbes miljon pluss üks korda kõige eest ja need inimesed seal olid tõeline Hollywood people – üks naine oli niiiiii koka all ja üleopereeritud, Laurent oli end vahepeal ka vist midagi täis manustanud, kuna kui ta limusiini juurde saabus ei olnud ta kindlasti enam nii selge kui varem, eriti poshy ja ilus proua oli Irina, ühe moeajakirja main editor (taaskord oli mu vene keele oskusest kasu) ja Romain ja kõik see muusika ja limusiinijuht kes nägi välja nagu vana must jazzilaulik, salli ja kübara ja vesti ja kõigega ja kuidas see auto sõitis Les Deux ette, kus oli major järjekord ja seal ei küsitud enam kelleltki meilt midagi (mis on tegelikult hirmus suur asi, kuna nad on extremely karmid neis asjades siin) ja see oli selline vabaõhuklubi, kus üleval üks ala teiste kohal oli siis Vip show aftekaks.. kus me päris mitu tundi peamiselt tantsisime Rogeriga, kes oli muuhulgas nii imearmas ja hankis mulle Gin Tonicu kuna see mida siin juuakse igal pool ja ainult – viin väga vähese mahlaga peal ja väga vähe ongi nagu.. 4 cl võibolla.. ei ole just maailma maitsvaim. Sinna tuli siis ka Mo (prints), kes ei näe küll kaugeltki mitte printsi moodi välja :) Stacey näitas mulle igasuguseid tuntud näitlejaid ja tüüpe, kuna mina ju tean ainult Paris Hiltonit nägu pidi ja Sarah Jessica Parkerit :p Ja suitsu on seal võimalik osta ainult WC-naise käest (mingil imelikul põhjusel hängib seal keegi proua ja mul tuli meelde, et ma used to smoke) ja see maksis ÜKSTEIST dollarit.. kui mul see hommikul meelde tuli, siis ma mõtlesin küll, et tänane braindamagei tunne ei ole mitte väsimusest ja pohmellist, vaid see kahjustus sai alguse juba millalgi varem.. ja muusika on siin klubides ja muidu autodes/kohtades muide väga kodune mainstream ja vahele isegi Angeli hitte :) Klubist edasi läksime Mo juurde, kus tegime miskipärast mittepõlevaid B52-tesid ja jutustasime, aga olime mõlemad juba väga väsinud.. ja edasi läksime veel Romaini ja Remy juurde.. Tervislike eluviiside alla muide siin söömist ei saa lugeda, kuna see on siiski hirmus, isegi härra modellil oli külmkapis ainult saia, juustu ja Kentucky Fried Chickeni ladu :) Kahjuks ei ole siin võimalik ka aru saada kus linnaosas keegi elab kuna kõik on liiga suur ja laialivalguv.. bensiinijaamakutt seletas ka, et näiteks NYCis on võimalik vabalt hakkama saada ilma autota, kuna see on siiski konkreetne linn, aga L.A county on hoopis teistmoodi, autode peale üles ehitatud ja tohutu.. End of story igasttahes ja see ei kõla üldse nii müstilisena kindlasti siia kirjutades kui see oli aga.. need on need inimesed, kes mind siin inspireerivad omal moel :) Annavad mulle mõtlemisainet ja samas jõudu edasi minna. Aga aga kui ma jätkan sellises koguses shokolaadi ja küpsiste manustamist nagu me Staceyga täna lebotades teinud oleme, siis peab mind varsti käruga jalutama viima :) Ja tegelikult oleks mul veel hirmus paljut kirjeldada ja kirjutada, aga mu väikesed käpad on väsinud nüüd..

Ja panen teile südamele, et te nende memuaaride aadressi ei levitaks, muidu ma pean kahjuks oma elu detailkirjeldustega lõpparve tegema ja see oleks hirmus tülikas teile kõigile ükshaaval kirjutada.. muah!

Day 5

Olen juba kaks päeva süümekates, et ma üldsee ei ole täiendanud seda lugemisvara, aga mul on selline tunne nagu ma oleksin siin olnud juba väga pikka aega ja üldse ei ole jaksu, et kõiki oma emotsioone ja tegemisi kirja panna kui parasjagu inspiratsiooni pole.. aga võtan ennast nüüd kokku ja püüan midagigi edasi anda :)

Just hetk tagasi olin sunnitud tuppa arvutit juhtme otsa panema tulema, muidu pesitsen täna terrassil keras ja loodan, et ei pea sealt end rohkem liigutama kui kunagi hiljem magama. Naudin oma delivery kohvi (külma juba otseloomulikult :p), mille eest olin sunnitud maksma KAKSKÜMMEND taala – you can imagine, kui õnnelikuks see mind tegi, kui ma kogemata tellisin Caesari ja kohvi koju vist ainsast kohast siin linnas kus home delivery maksab ja see salat maitses nagu kuskil rotikas tehtud ja kastet põhimõtteliselt ei olnudki.. ja just enne seda olin pool tundi vaadanud kõiki home delivery menüüsid, mida meil on kuskil kümme kindlasti.. kuigi tegelikult ma väga enesest ei väljunud, see on ka punkt millest tahtsin teile kirjutada – kui rahustavalt ja inspireerivalt siin olemine mõjub. Juba selle viie päevaga olen jõudnud eneses edasi (mida ma ju siia tegelikult tegema tulin – iseendas surkima) selleni, et iseennast peab hoidma ja rahu on üks tähtsamaid asju. Inimesed siin investeerivad oma välimusse ja heaollu ja tervisesse ja ma ei kujutaks küll praegu ette miks ma peaksin tahtma iga päev väljas käia või muud sellist.. ja ma vägaväga loodan, et mul jätkub tagasi tulles tahtejõudu seda ideed säilitada. No wonder ka miks inimesed siin nii ilusad on – see kliima juba tingib selle – ei ole väga raske hoida oma nahka ilusa ja puhtana ja muud sellist kui aastaringselt on selline ilm nagu meie kõige parematel suveilmadel. See on eriti mõnus, et ilm on just selline, mitte lämmatavalt palav ega muidu võõras. Ja kõige ilusam asi L.A-s (või õigemini ookeaniga konkureerival kohal) on taevas, mis on nii selge ja helesinine kui üldse võimalik. Valgeid öid aga pole ega tule kunagi (praegu läheb just pimedaks ja kell on natuke kuus läbi) ja ookeanivesi on alati külm.

Ma ikka nii armastan eesti keelt ja kõike muud.. aga ka selles suhtes oli väga hea mõte eemale tulla, et meie pisikest maailma kõrvalt vaadata (kui ma ütlesin ühtedele uudishimulikele, et yeah, really meie riigist saab ühe päevaga mitu korda läbi sõita, siis nad vaatasid ikka väga arusaamatu näoga) ja siin on tõesti palju parem elu üle järele mõelda.

Siis veel – inimesed on siin nii pisikesed! Ma arvan, et ma olen üldiselt üks pikemaid naisi siin ja eriti five feet tall Stacey kõrval tunnen end hiiglasena :) Ta on muide tõesti supervahva tüdruk – oleme nüüd viimased kaks päeva enamiku ajast kahekesi ka olnud ja kõik klapib suurepäraselt. The cutest little thing ever. Ja oma ameerikaliku oh-my-god-are-you-serious kõrval on tal ka piisavalt palju attitude`i, et oma arvamust välja öelda ja võltsiks teda ka üldse nimetada ei saa.

Ja see et mulle tundus kunagi nädal aega tagasi, et ma oskan inglise keelt on absoluutselt ümber lükatud juba, mul läheb iga kolmas sõna meelest ära või ma ei tea õiget vms, aga see väike blond preili aitab mind palju ja ma loodan, et it will develop. Eriti keeruliseks teeb asja see, et mul on juba keeled sassis ja mõtlen vahepeal vales keeles valel hetkel ja see jooksutab mu päris kokku..