Day 5

Olen juba kaks päeva süümekates, et ma üldsee ei ole täiendanud seda lugemisvara, aga mul on selline tunne nagu ma oleksin siin olnud juba väga pikka aega ja üldse ei ole jaksu, et kõiki oma emotsioone ja tegemisi kirja panna kui parasjagu inspiratsiooni pole.. aga võtan ennast nüüd kokku ja püüan midagigi edasi anda :)

Just hetk tagasi olin sunnitud tuppa arvutit juhtme otsa panema tulema, muidu pesitsen täna terrassil keras ja loodan, et ei pea sealt end rohkem liigutama kui kunagi hiljem magama. Naudin oma delivery kohvi (külma juba otseloomulikult :p), mille eest olin sunnitud maksma KAKSKÜMMEND taala – you can imagine, kui õnnelikuks see mind tegi, kui ma kogemata tellisin Caesari ja kohvi koju vist ainsast kohast siin linnas kus home delivery maksab ja see salat maitses nagu kuskil rotikas tehtud ja kastet põhimõtteliselt ei olnudki.. ja just enne seda olin pool tundi vaadanud kõiki home delivery menüüsid, mida meil on kuskil kümme kindlasti.. kuigi tegelikult ma väga enesest ei väljunud, see on ka punkt millest tahtsin teile kirjutada – kui rahustavalt ja inspireerivalt siin olemine mõjub. Juba selle viie päevaga olen jõudnud eneses edasi (mida ma ju siia tegelikult tegema tulin – iseendas surkima) selleni, et iseennast peab hoidma ja rahu on üks tähtsamaid asju. Inimesed siin investeerivad oma välimusse ja heaollu ja tervisesse ja ma ei kujutaks küll praegu ette miks ma peaksin tahtma iga päev väljas käia või muud sellist.. ja ma vägaväga loodan, et mul jätkub tagasi tulles tahtejõudu seda ideed säilitada. No wonder ka miks inimesed siin nii ilusad on – see kliima juba tingib selle – ei ole väga raske hoida oma nahka ilusa ja puhtana ja muud sellist kui aastaringselt on selline ilm nagu meie kõige parematel suveilmadel. See on eriti mõnus, et ilm on just selline, mitte lämmatavalt palav ega muidu võõras. Ja kõige ilusam asi L.A-s (või õigemini ookeaniga konkureerival kohal) on taevas, mis on nii selge ja helesinine kui üldse võimalik. Valgeid öid aga pole ega tule kunagi (praegu läheb just pimedaks ja kell on natuke kuus läbi) ja ookeanivesi on alati külm.

Ma ikka nii armastan eesti keelt ja kõike muud.. aga ka selles suhtes oli väga hea mõte eemale tulla, et meie pisikest maailma kõrvalt vaadata (kui ma ütlesin ühtedele uudishimulikele, et yeah, really meie riigist saab ühe päevaga mitu korda läbi sõita, siis nad vaatasid ikka väga arusaamatu näoga) ja siin on tõesti palju parem elu üle järele mõelda.

Siis veel – inimesed on siin nii pisikesed! Ma arvan, et ma olen üldiselt üks pikemaid naisi siin ja eriti five feet tall Stacey kõrval tunnen end hiiglasena :) Ta on muide tõesti supervahva tüdruk – oleme nüüd viimased kaks päeva enamiku ajast kahekesi ka olnud ja kõik klapib suurepäraselt. The cutest little thing ever. Ja oma ameerikaliku oh-my-god-are-you-serious kõrval on tal ka piisavalt palju attitude`i, et oma arvamust välja öelda ja võltsiks teda ka üldse nimetada ei saa.

Ja see et mulle tundus kunagi nädal aega tagasi, et ma oskan inglise keelt on absoluutselt ümber lükatud juba, mul läheb iga kolmas sõna meelest ära või ma ei tea õiget vms, aga see väike blond preili aitab mind palju ja ma loodan, et it will develop. Eriti keeruliseks teeb asja see, et mul on juba keeled sassis ja mõtlen vahepeal vales keeles valel hetkel ja see jooksutab mu päris kokku..