Day 10

Tere hommikust Eestimaa ja good night America :)

Alustuseks ma väga vabandan kõigi ees, kes on küsinud, kas ma olen vahepeal vangi sattunud või haiglasse, et ma üldse kirjutanud pole.. aga siin on lihtsalt nii hea, et seda on raske kirjeldada ja siis peab end ju nii tohutult kokku võtma, et hakata midagi sõnadesse panema..

praegu on igasttahes pühapäeva õhtu, oleme Staceyga kahekesi kodus ja naerame peamiselt teineteise üle :D Ta on tõeline taeva kingitus jätkuvalt ja iga päevaga aina lähedasem ja toredam. Preili Topolevi meenutab tihti, ma üks õhtu pikalt vaevlesin selle küsimusega, et ma ju teaaaan kedagi, kes teeb täpselt samu nägusid. Ja ma olen iga päev aina tänulikum kõige selle üle, mis mul siin on. Käisime just Carolaga söögikas - sellest nii palju, et käime Fresh & Easy`s, kuna see on odavam ja lähemal ja parema valikuga kui Ralph`s, mis on siin muidu popp market ja ma olen nii harjunud maksmisautomaatidega juba, kuigi alguses tundus see täiesti üleloomulik, et kassapidajaid polegi ja sinna on kodunt jalutada 20 min - ja õnnnnneks ma suutsin end talitseda mitte midagi peale puuviljasalati ostma, kuna see KUI näljane ma olen ja KUI head toidud siin on on üleloomulik. Ma saan aru miks siin kasvanud inimesed söögisõltlased on.. mina lihtsalt hoian end mõistusega tagasi natuke pluss on siiski natuke kahtlustäratav kui kaua toidud säilivad ja kuhumaale need valmis on tehtud poes. Jalutasime mööda Hollywood Blvdi ja mõtlesin, kui õnnelikuks saavad teha väikesed asjad ja kui hea meel mul on, et ma seda siin tunnetan. Ja nüüd püüan järjekorras kirjutada..

..alustades näiteks koertest. Hollywoodi business line number üks on entertainment ja number kaks kahtlemata koerad. Lapsed ja rasedad on haruldused, aga kõik inimesed, kes tunnevad, et on nö pere loomiseks valmis võtavad koera ja kogused on siis vastavalt sellele, kui palju mõned inimesed lapsi tahavad - mõnedel on kari pisikesi, mõnel kollektsioon suuri koeri, mõnel üksainus. Nende eest hoolitsetakse nagu oma laste ja seda on ülimalt nauditav vaadata tegelikult.. Avshinil, ühel neljast inimesest, kelle seltskonda ma siin väga hindan, on koeraspa, mis tähendab siis daycare-nightovers-koolitamine-sõidutamine-pügamine-DNA-testid-massaazh ja palju muud ja mina olen (väga pidulikult ütlen nüüd seda) kaks päeva käinud tema free daycare passe jagamas Runyon Canyonis (poole tunni tee kaugusel kodunt mägedes park koertega ja muidu sportlikele) ja seda nüüd for living hakkangi tegema ja järjekorras olen esimene ootel, kui tema juures konkreetselt mõni töökoht vabaneb. Seda on nii ilus vaadata kui väga ta ise koeri armastab ja oma väikeseid ja suuri kliente tunneb.. ja kaks korda nädalas neli tundi koeraomanikele kaarte jagada ja nende hoolealuseid patsutada ja naeratada päikese all 80 dollari eest ei ole just halb variant :) Kõik need inimesed on nii koeravaimustuses ja jutustavad omavahel erinevatest tõugudest ja asjadest ja kui paljusid neid nad teavad ja kui palju erinevaid silmnähtavalt õnnelikke ja terveid loomi neil on.. muidugi on ka siin tänavakoeri, aga vähe ja need kes on.. nendega läheb täpselt nii nagu Beethoveni filmis.. Avshini enda lemmik on Bailey, kes minuga eile tööl kaasas käis ja on täpselt nagu Scooby Doo - päris ausalt ma pole kunagi nii suurt koera näinud ja kuidas ta end selili viskas ja ühte chihuahuat kartis juba oli imeeeeearmas :D Avshinist veel nii palju, et tänu sellele tööasjale oleme käinud ka kaks päeva lõunal (kogemata ju söömas In-n-Outi ja maailma parimat pitsat..) ja temaga on nii huvitav rääkida elust ja asjadest ja kuna ta on elanud suure osa elust Pariisis/Londonis/Moskvas on see veel eriti põnev ja me täna avastasime, et meile meeldivad täpselt samasugused filmid ja ta on ainus kohvihull peale minu, keda ma kohanud olen ja olime mõlemad hirmus naksis sellest ja ta lubas mind kinno viia ja oma imelist itaalia kohvimasinat tutvustada ja puha :) Teine inimene muide kes on mulle siin väga oluliseks vestluspartneriks on naaber Michael, kes on Avshiniga enam-vähem sama vana (kolmekümnendate alguses, nooremaid inimesi ma pole veel jätkuvalt näinudki) ja töötanud pikalt Wall Streetil ja elanud ka Hispaanias ja otsustanud, et see kõik ei ole tõeline elu ja kirjutab nüüd edukalt..ja kelle mõtteid elu kohta ja kogemusi/juhtumisi peaks lindistama lausa. Michaelil on ka imearmas väike Jet ja ta viis mind reedel Hollywoodi sildi juurde koeraparki, kus oli ka imeilus ja eriti nauditavalt rahulik.. seda siis veel koertest siin, et ka inimesed kellel on aiad viivad neid ikkagi koeraparkidesse ja mängivad seal nende ja teiste koertega ja lasevad neil koos aega veeta, mida on ka nii väga vahva jälgida..

..ja teiseks võin rääkida sellest, millised vaated siin on. Ma ei ole kunagi sellist tüüpi olnud väga, kes kergesti härdaks muutub ilusatest piltidest või kohtadest, aga siin on olnud mitu korda lihtsalt taevast või tänavat vaadates selline tunne, et klomp tuleb kurku, kui imeline saab miski olla. Michaeliga Hollywoodi sildi juurest alla vaadates oli üks kõigekõige sellisemaid hetki, reservuaar ja kogu see tohutu linn.. ja kõige ilusam vaade, mida ma kunagi näinud olen oli reede öösel limusiinist linnale - sõitsime Rogeri juurde peale ta sünnipäevapidu Les Deux`s (mina muide küll ei saa aru miks need kuulsad-tähtsad inimesed käivad kohtades, kus klaase visatakse diivani taha hunnikusse, kust muuhulgas paistavad koristusvahendid aga noh.. me käime Hollykas ka :D) ja ta elab kõrgelkõrgel ja sealt vaade Los Angelesele.. tohutu tuledemeri ja kogu see vaikus ja mäed ja.. ma nii tahaks, et ma oskaks paremini kirjeldada. Roger on muide inimene number kolm, kelle olemasolu eest ma nii väga tänulik olen - kuidas ta on mind aidanud nii paljudesse kohtadesse ja inimesteni ja kui sõbralik ja naeratav ja mõistev ta on.

Siis on siin kostüümipoed - minu meelest on neid küll fenomenaalselt palju. Ja kohe on ju Halloween ka ja ma pean endale kostüümi võluma.. valik on küll tohutu, aga ma ju ei teaaaa kas ma tahaksin olla indiaanlane või pesapallur või ettekandjaa.. ühesõnaga minu naiivne arvamus, et riietutakse nõidadeks ja kõrvitsateks, ei pea paika :) Carola ja Stacey muide lähevad järgmisel nädalavahetusel Playboy Mansionisse Halloweeni peole, kuhu lapsi kaasa ei võeta, ma jään koju mängima :D Tegelikult kusjuures võin päris siiralt öelda, et see mind sugugi ei kurvasta. Mina see-eest lähen näen oma ookeani Tarmo juures alates ülehomsest ja raamatuid ja päikest ja will be doing nothing but iseendaga tegelemise :) Carola ja Kristjan alias härra X (käis külas) käisid nädala alguses Malibus ja kõiki ilusaid kohti vaatamas ja see on küll häiriv, et ma veel seda kõike näha pole saanud :D

Võimalikult palju aega veedan oma arvutiga googleit, craigslisti ja wikipediat ja youtubei avastades ja olen sellega väga rahul, et mul see aeg olemas on ja tänu sellele käisin reedel stuudios background singeriks ka ühel satiirimuusikaprojektil ja väga põnev oli :) Ma olin ainus valge tüdruk bäkis, aga kõik sujus ilusasti ja teistmoodi on see, et siin on ühes suures saalis mikrid üleval ja suure klaasi tagant tähtsad härrad jälgivad ja kommenteerivad.. ja samas Clearlake Audio stuudios on käinud ka igasugused tähtsad inimesed salvestamas nagu No Doubt ja Trisha Yearwood, mis mind küll üllatas, sest see ei olnud sugugi fancy välimusega koht.. selliseid tuntud nägusid leidub siin tõesti iga nurga peal ka ja kui Lindsay Lohan eile peol välja arvata, on nad kõik väga nice olnud, Carola rääkis ükspäev A.J-ga juttu valgusfoori taga sellest, et ta Eestis intervjuusid tegi nendega, see oli väga naljakalt ootamatu meie maja nurga peal pmst :) Aga Lindsayl oli lihtsalt liiga palju tegemist pilgu maas hoidmisega nagu Stacey väga elavalt seletas - oleme kaks päeva käinud Roosevelti hotellis basseini ääres ja õhtul ta käis seal peol, mina olen vanaks jäänud ja pidin puhkama, kuna eelmine öö olin ainult paar tundi maganud, sest Rogeri juurest koju saada oli veits raskendatud. Neljapäeva õhtul preilid läksid ka deitima ja mina jäin väga rahulolevalt koju ja plaanisin just hakata siia kirjutama, kui kuulsin, et Michael läks õue suitsule ja jäime rääkima neljaks tunniks.. sellest ajast poole ma lihtsalt kuulasin - ameeriklastest ja kultuuridest ja inimestest ja elust üldse ja suhetest ja elust tipus ja majandusest ja.. ta on ka tõeline leid mu jaoks ja mõtleme väga paljudest asjadest sarnaselt. Püüan üldiselt pähe õppida seda lauset, et kuula oma keha ja palju puhata ja väljas olla ja liikuda ja mõtlemisaega iseendaga, seda ta praegu tundub ütlevat :)

Ja nüüd on kindlasti veel miljonbiljon asja, millest ma olen mõelnud siia kirjutada, aga nüüd ju läksid meelest ära.. neljapäeval seiklesin Stacey käppa hoidma kliinikusse ja see meditsiin siin.. ma mõtlesin, et äkki ma ei saa siiski päris aru numbritest kui ta ütles, et ükskord traumapunktis käies maksis ta selle eest 1200 dollarit.. ?!? Ja enamik inimesi, kes on ka väga heal järjel, pole võimelised arsti juurde minema rahaliselt.. Igasttahes, Subway võileivad on muide ka väga head ;) Ja seal teda kolm tundi oodates, kuna järjekorradki on hullemad kui meil mulle tundub sain aru, mis vahe on neighborhoodidel ka.. ma jätkuvalt küll leian, et ma võiksin vabalt kuskil getos elada, aga natuke hakkab ahistama, kui valgeid inimesi ei olegi su ümber ja kõik sind vaatavad. Ilma selle tähelepanuta võiksin ma seal siiski pesitseda :) Kuigi see võtaks muidugi ära selle turvatunde, mis siin meie oma väikesel Melrose Place`il on, kus võtmed käivad rohkem postkasti kui mujale.

Siis see kui nahaalne see väike linalakk on - näiteks ta jäi arsti juurde oma minu jaoks arusaamatu (mitte, et ma seda ei teeks, aga et kõik nii teevad see on imelik :D), aga siin tundub, et üleüldise (ma peaaegu, et jooksin täna hommikul Canyonisse, et mitte hilineda teisel päeval ja kui punkti pealt kohal olin ootasin veel viisteist minutit, et härra boss ärkaks ja see ei olnud esimene kord) hilinemisega pool tundi hiljaks ja ütles seal, et ta helistas ja talle öeldi, et ta võib hiljem tulla ja see ei ole tema asi, et neil seal selle kohta märget pole ja kui minu Caesar süüa ei kõlvanud kui viimati blogisin, siis ta helistas deliverysse ja ütles muuhulgas, et see on üldse vale tellimus jms. Ja muidugi klienditeenindus siin on ka klass omaette - ma jõin täna kogemata kannu kohvi ära Avshiniga juttu rääkides, sest see proua ainult kallas juurde ja McDonaldsis sai Stacey uue toidu, sest tema oma polnud talle sobivalt soe ja kõike saab alati tagasi viia - my boyfriend didn`t like it on sobiv vabandus näiteks :)

Ja nüüd me vaikselt plaanime hommikust outdoor joogat, et mis kell minema peaks hakkama ja sellest, kuidas meeldis, saan juba järgmine kord kirjutada :)

Ja mu aktsent pidi iga päevaga aina vähenema :)