Day 32

Day 32 - sest siis ma selle teie jaoks kirja panin oma sel hetkel internetivabasse arvutisse :)

--------------------------------------------

Olen Las Vegases, ootan hotellis, et preilid ja John (Carola eriti ammune sõber Connecticutist, kellega me siia kokku saama sõitsime) jaksaksid end peale maailma suurimat hommiku-, lõuna- ja looodetavasti ka õhtusööki liigutama hakata, et minna turisti mängima. No ei ole võimalik, kui palju head toitu siin ju on ja ma olen viimastel päevadel kuidagi eriti näljane jälle – vahepeal jälle ei olnud üldse. Eile õhtul sai kuu aega Ameerikamaal ja ma ei oska enam kuidagi neid sissekandeid siin nimetada.. kui praegu on Day 32.. siis varsti ju juba tuleb Day 69 näiteks.. ja ma ei jaksa neid kuidagi loendada ja arvestada :) Tegelikult on üldse päris naljakas seda siin kirjutada.. mõtlesin just, kuidas mul oli esimesel nädalal nii koduigatsus ajuti, eriti esimestel päevadel ja kuidas nüüd ma ei kujuta ette, et peaksin siit ära minema nii, et mitte enam tagasi tulla.. mul on ju sõbrad ja süsteemid ja kodu ja tegemised ja oma kohad ja ma ju armastan nii paljusid asju oma linnas.. ja siis on kuidagi kummaline oma elu kirjeldada, kui ise enam üldse ei tunne nagu oleks reisil või nii, aga ma siiski püüan ja oman süümekaid ju, kui ma jälle nii pika vahe olen jätnud.. ja kui ma natuke segaselt kirjutan, siis see on sellepärast, et ma ei ole alates kolmapäevast eriti maganud :) Et noh selline brain-damaged tunne on kergelt ja keel läheb sõlme rääkides ja vahepeal lähevad kõik keeled korraga meelest ära.. see on esimene märk üldiselt, et uneaeg vist hakkab saabuma, kui ma enam ei mõtle inglise keeles, vaid pean hakkama peas tõlketöid sooritama ja samas lähevad siis hoopis eestikeelsed väljendid meelest ära ja ma tunnen end nagu mul oleks eneseväljendus ära blokeeritud. Eelmise nädala alguses ma olin üldiselt üsna halvatujuline just suuresti sellepärast, et ma neis neetud inglise keele tundides keskkoolis kirju saatsin ja ussimänguga tegelesin ja magasin, kui mul oleks ju praegu vaja mäletada kõiki neid väljendeid, mille ma pinalist maha kirjutasin tunnikates ja hiljemalt järgmiseks päevaks üldse ära unustasin.. ja kaalusin oma esimese pessimistlikus toonis sissekande koostamist siia teemal, et what really annoyes me living in the States. Nüüd ma seda arvatavasti enam nii emotsionaalselt edasi anda ei oska, aga siiski:

1) It really annoyes me when I`m having the most interesting conversation with someone and I don´t know the right expressions to use and then it takes off the flow of the conversation.. ja siis ma ju olen juba nii jutuhoos, et ei meenu enam kuidas eesti keeles öeldi millegi kohta.. vahepeal mul on üldse selline tunne, et ma räägin kõiki keeli puiselt ja hakkan kahtlema lausetes ja nii.. pluss on siiski see, et mul ei ole veel tekkinud probleemi aru saamisega ühelgi teemal rääkides ja you can imagine, et need teemad varieeruvad ajaloost ja vaimsetest tõdedest ja kirjandusest juustepikenduste, karvaeemaldusviiside, riiete ja kokanduse ja spordi ja meditsiini ja muusika ja mille kõigeni veel. Ja üldiselt rõhutatakse, et aktsent teeb inimese huvitavamaks ja Afshin väidab, et ma räägin grammatiliselt ebanormaalselt veatult. No ja Stacey lohutas mind, et at least I don`t sound Asian.. no tõesti kena :)
2) Sellega seoses on irritating, et ma ei saa tööle minna, kuna esiteks mul muidugi pole seda neetud tööluba ja hoolimata sellest, et väidetavalt ei huvita see kedagi juhul kui sa kellelegi ette ei jää ja su peale otseselt ei kaevata, siis ma väga ei soovi ühelgi kombel riskida sellega, et ma ei saaks siia enam tagasi tulla lähemad viisteist aastat või nii.. no mulle ei meeldi ebaausalt asju ajada lihtsalt üheski valdkonnas. Ma ei ole ka nii fluent in english, et end millegi eest vastutades kindlalt tunda – aga pluss on taaskord see, et nii ma mõtlesin rohkem nädal tagasi – vahepeal olen natuke rahunenud ja saanud kinnitust sellele, et ma siiski räägin paremat inglise keelt kui paljud inimesed, kes on siin aastaid elanud ja olen palju uusi sõnu õppinud ja erinevaid huvitavaid töö(või pigem loe: tegevuse)variante on ka tekkinud ja treeneri assistendi asemel olen ma nüüd hoopis selle kõige eest vastutava härra parem käsi ehk mu usk tulevikku ja endasse on siiski oluliselt suurenenud :) Ja muide (!) kui teil on ideid, mida võiks teha laste jõulupeol, et neil vahva oleks või meenutusi, mis teil koolis tehti sel puhul, siis kõik kulub ära ;) Muidugi närib siiski see, et mul ei ole normaalset isiklikku sissetulekut, aga noh.. vähemalt on mul huvitavat ja arendavat tegevust küllaga ja one day on mul võimalus mitmest neist midagi püsivamat ja sissetoovamat arendada. Ja ega ma nii palju ei vaja ka siin, elu ei ole tegelikult kallis.
3) Paberimajandus – selleks, et teha iga pisematki käiku peab täitma ebanormaalse kuhja pabereid ja tõestama oma tausta ja näitama soovitajaid ehk tegelema suure hulga täiesti ebavajalike asjadega peamiselt selleks, et keegi ei saaks kedagi kohtusse kaevata või lihtsalt seetõttu, et üks ameeriklane on maksimaalselt kahtlustav ja ebakindel tüüp.
4) Kui wifi üldse eksisteerib kuskil peale kellegi majapidamise, siis pole see mitte kunagi tasuta ehk kui mu kõige lemmikum maandav tegevus - arvutiga kohvikus istumine - on tehtud peaaegu võimatuks, siis on see vahel üsna kurb.
5) Kui mul on parasjagu veidi halvem tuju või lihtsalt tahaks oma mõtetes olla, siis ei ole alati vahva, et absoluutselt igal nurgal tahab keegi viisakat vestlust arendada ja üldiselt on extremly ebaviisakas näiteks mitte vastata, kui keegi tänaval tere ütleb.. see lihtsalt on elementaarne. Ja kui siin juba kellelegi sõna anda, siis nad ei lõpeta ju, nagu esimest korda lubataks oma arvamust avaldada.. loomulikult leiab tänu sellele vahel väga lahedaid kujusid ja kontakte, aga kui ma parasjagu tahan lihtsalt peale trenni oma võileiba süüa Subways (mu lemmik ju), siis tõesti iga kord ei viitsi kuulata, mida sinu ees ja taga seisvad isikud oma võileiva vahele lasevad panna ja kus nad elavad ja miks nad just seal on parasjagu ja kui tihti nad seal käivad.
6) See, et siin linnas ei ole võimalik tõeliselt ringi vaadata või produktiivne olla, kui sul pole autot või õigemini on see hirmus tüütu, kuna metrooliinid ei sõida Hollywoodist väga kaugele ja bussid sõidavad erakordselt kaua – autoga viisteist minutit võrdub bussiga ligikaudu pooleteist tunniga – go figure, kuidas nad seda teevad – ja oma neighbourhoodis kinni olemine ehk autodega inimestest sõltumine, kuna taksod on siin kallid ja pigem haruldased – ei ole just imetore.
7) Ameeriklaste, keda mina kutsun parisameeriklasteks, kitsarinnalisus ja madalalaubalisus – ma neid eriti kohanud küll ei ole, kuna Los Angeles on siiski pigem koht, kuhu kõik inimesed nii siit riigist kui mujalt maailmast kokku rändavad end tõestama või otsima ja ega selline keskmine kuju selle peale ei tuleks.. aga obviously neid siiski leidub ja miljonites. Sellega seoses võib kirja panna meie imelise bussisõidu Los Angelesest Vegasesse, mida ma kohe kindlasti oleks eile öösel oma elu pärast kartes oluliselt emotsionaalsemalt kirjeldanud, aga kahjuks ma ei julgenud bussis oma arvutit välja võtta ja ei leidnud Blackberry kaudu üles siit blogist seda „new post“ kohta..

Aga ma püüan oma looga alustada kaugemalt eelmisest nädalast kohe kui ma linnast tagasi olen.. Olgu ka öeldud, et see negatiivsete asjade list on natuke kuskilt välja pigistatud, sest need asjad häirivad mind pigem siis, kui mul juba niigi turtsakas meeleolu on – ja näiteks eelmisel nädalal tuli see lihtsalt iseenesest – vahel lihtsalt on selline tujutus ja kõikuv eneseusk ilma mingi erilise põhjuseta.. või no võibolla on see ainult minul nii :)