Day 42

Istun Debbies ja ootan trenni – millegipärast tundus, et peaksin kella kuueks tulema, aga beg hiphop on hoopis kell seitse, mis on iseenesest hea, sest siis saan teile ka vahelduseks kirjutada. Mulle tundub, et siin on kuidagi teistsugune ajakulg – see läheb müstiliselt kiiresti. See võib muidugi olla ka seotud sellega, et puudub rutiin, mis mind ka ajuti närviliseks muudab. Ka see, et nii vara pimedaks läheb, kell viis on juba täitsa öö väljas.. aga üldiselt ma ju ometi ei oska elada ilma kindla plaanita :) Eile Merlile kirjutades jõudsin selle avastuseni, et see arvatavasti põhjustabki seda kerget turtsakust, mis ajuti peale tuleb. Üldjoontes on aga kõik siiski hästi. Kuna nüüd pole ma vist juba üle kahe nädala teid oma tegemiste suhtes valgustanud, siis ei hakka enam päevakaupa kirjutama, vaid püüan pigem eredamaid hetki põhjalikumalt kirjeldada..

Alustuseks seda, kuiii vahva on Debbie Reynoldsi stuudio. Mõeldud on see üldiselt siiski professionaalsetele tantsijatele enesetäienduseks ehk ma püüan vältida vestlusi teemal, et kus ma siis tantsin ja nii.. võtan beginnerite tunde (siiani hiphoppi ja eile salsat ja täna on plaan jazzi minna esimest korda), aga need on mõeldud tegelikult siiski mitte päris algajatele, vaid tantsijatele, kes lihtsalt igapäevaselt tegelevad mõne muu stiiliga. Treenerid on samad nii algajatel kui edasijõudnutel üldiselt ja maailmaklassist ju.. ja ma olin eile erakordselt uhke, kui hiphopis peaaegu, et puhtalt tehtud sain.. muidu läksin eile saali ja vaatasin, et ohoo, kas ma olen vales kohas või miks ma olen ainus naine siin.. aga iseenesest see mind ei seganud hiljem.. üldiselt siin on kõik nii chill ja hea ja toetav õhkkond kuidagi, et eriti ei pane tähelegi, kes seal saalis veel on või ei ole või mis soost keegi on või milline välja näeb.. kuigi veidi veider oli, et salsas olin ma ainus mitte aasialane.. Igasttahes tunnen, kui kiiresti siin arenen ja mul on nii kahju, et mulle on trenne ainult teisipäeviti, kolmapäeviti ja laupäeviti ja eriti palju just viimasel neist, aga siis on mul reeglina raha teenimisega tegemist just samal ajal või olen linnast ära.. näiteks järgmisel nädalal, kus teen väikese ringreisi arvatavasti.. olen plaaninud teha teile oma Vegase-muljetest eraldi sissekande, aga nüüd juba parem kirjutan nii eelmisest korrast kui tulevasest, kui jälle seal olen ehk järgmise nädala alguses :) Eelmisel nädalal olin seal teisipäeva ja kolmapäeva ja mängisin turisti ja reporteri kodulehele tegime Playboy sviidist jupi ka. Muuhulgas ma vabandan, et filmija-preili töö ei ole just tipp-tasemel, aga ma ju päriselt püüan.. (a) Filmikooli siiski vist ei peaks kippuma, kuivõrd loomulik anne ei ole just üüratu :) Debbie juurde tagasi – see näeb juba nii kihvt välja ja mõnusalt vintage, palju puitu kasutatud ja seintel vanad ehk kümnenditetagused pildid uute kõrval ja stendid ja ma näiteks istun praegu kohvinurgas, kus see maksab tervelt 25 senti ja saad toitu soojendada ja hubases valguses aega veeta ja originaalis on siin kindlasti eriti kihvt kõigi nende erinevatest maailma nurkadest end täindama tulnud tantsijatega suhelda.. kahjuks või õnneks ma ei kvalifitseeru selleks siiski :) Aga Alyssa ütleb ka, et tunneb, et on väga palju edasi jõudnud siin tantsides.. seda ma küll hinnata ei oska, sest minu jaoks on ta igal juhul way out of my league ja niiiii hea vaadata, kuidas ta liigub..

Siis olen võimalikult palju veetnud aega St Monicas, Venice Beachil ja Marina del Reys ja kui ma siin oma elu sisse seaks, siis arvatavasti sinna.. sest kui isegi välja arvata ookean ja rannad ja värskem õhk seal.. siis on seal ka palju ilusam, hubasem ja näiteks ei näe Hollywoodi tänavatel mitte kunagi stiilseid inimesi, keda oleks hea ja inspireeriv vaadata, aga seal võib inimesi jälgima jäädagi.. õnneks kolis just enne meie tutvumist sinnakanti Rob ja olen tema ja Abeliga mitu korda käinud seal rannabaaris istumas (muuhulgas ei ole seal veel peetud vajalikuks mu dokumendi vastu huvi tunda).
Rob ja Abel – neid ma pole ka pikemalt siin tutvustanud, aga olen viimastel nädalatel nendega isegi ajuti rohkem aega veetnud kui oma armsate korterikaaslastega (neid on mul nüüd juba kolm, sest Alyssal täitub vist täna õhtul juba kaks nädalat meiega koos elamist) – seda muuhulgas stuudios ja kuigi ma pole veel suutnud seda lehekülge ilustada (see-eest kulutanud väga palju tunde püüdes aru saada, kuidas seda teha ja kordi rohkem enesest väljunud seetõttu), siis – www.myspace.com/getterraidam - you are welcome to hear, miks mul pole ka olnud aega ega jaksu teile kirjutada :) Ma ei tahtnud sellest enne rääkida, kui siis kui mul see lugu käes on – ehk nüüd on mul olemas kvaliteetne ja värske demo, mis võiks anda ülevaate, milline muusikastiil võiks olla Mina ja mida saan kasutada oma parema äranägemise järgi. Edasistest plaanidest ma nüüd jälle ei tahaks kirjutada, aga isegi kui need enam meil koostöös ei toimi (ei, ma ei plaani maailma vallutada või muid utoopiaid, paar sellist väiksemat otsa), saan ma pöörduda tagasi craigslisti ja auditionlistidesse ja seekord on mul olemas number üks, mida selleks tegelikult vaja – näidis ja boonuseks nimekas stuudio, kus see on tehtud. Rob on muidu Vancouverist pärit ja Abel mehhiklane, aga Floridast ja nad on koos stuudiotes töötanud ligi viis aastat – muuhulgas näiteks Katy Perryt ja Justinit ja Stevie Wonderit ja Toni Braxtonit salvestanud. Ma just täna nuhkisin tagasihoidlikult Robi käest, et kuidas keegi siis tegelikult laulab ja kes on snobby ja kes eriti tore ja muud sellist põnevat.. ja kuulsin näiteks, et Justin on imehea ja tema hinnangul kõige andekam laulja neist, kellega ta töötanud on.. et Lindsay näeb peale rehabi välja nagu vana naine ja ei pea üldse viisi.. et Paris Hilton oli väga vahva kui nad koostööd tegid ja Timbaland eriti ebameeldiv tüüp.. Mõlemad on ise erakordselt sümpaatsed poisid (või noh meie mõistes mehed, kolmekümne ringis). Nüüd otsisid nad lauljat, kes sobiks nende loomingu jaoks ja peale täiesti juhuslikku Craigslisti kuulutusele vastamist – minu oma hakkas Abel pikemalt lugema üldse, kuna ta oli Estoniast kuulnud tänu sellele, et Sahlene meid esindas kunagi – käisin stuudios laulmas neile – seda ühel pühapäeval siis kui poisid helistasid, et nii kas kahe tunni pärast sobib ja ma olin tige nagu herilane, et ma ju ei oska ja hääl on kinni ja ei tea mida laulda ja kõik.. aga kui kerge häälevärin välja arvata, oli meil kohe väga hea klapp ja kuidagi lihtne suhelda – vastuseks sain, et teeme kõigepealt kaveribloki katseks, enne kui nad mulle oma uusi lugusid lasevad üldse.. palju saadame teineteisele sõnumeid lugudega, mis võiks inspireerida või meeldida ja leiti, et ma võiks teha oma lemmikut popilugu sellises võtmes nagu Yael Naim on laulnud Britney Toxicut – see mulle väga meeldis ja see siis on produkt, millega veetsime aega laupäeva õhtust pühapäeva õhtuni – hommikul kell viis, kui teised poisid stuudiotest olid ka meie boksi kogunenud mind kuulama olin ma küll juba nii väsinud ja samas kohvimürgituse äärel, et mõtlesin, et sellest ei tule mitte midagi ja ei tabanud enam kus sissegi tulla rääkimata mingite bäkkide välja mõtlemisest.. aga kui peale imelist neljatunnist und edasi tegime, siis ma olin juba täitsa naksis ja.. ühesõnaga kuulake, mis te arvate :) Stuudio on kümme pluss varustusega muide ja eriti naljakas oli, kui tegime üksikuid sõnu mu aktsendi pärast üle :D

----------------------

Sealmaal pidin trenni jooksma – Jabari Odomi hiphop oli sama raske nagu eelmine kord ja mul oli pehmelt öeldes raskusi selle kava hoomamisega ja kui peale seda jazzi läksin esimest korda väriseva südamega, et seal raudselt peab painduma ja ma ju olen nagu puuhobune selles suhtes ning veel avastasin, et seal on peale minu veel ainult kolm inimest ja ei olnud ka enam tagasiteed, siis ma just ahvivaimustuses ei olnud, aga tegelikult oli see lihtsam mu jaoks kui hiphopi kavad, sest midagi sinnakanti ma olen natuke kunagi ju teinud ka..ja õnneks üks tüdruk oli veel esimest korda ja tegi neid damn ühekaupa diagonaalis jalaloopimisi ja keerutamisi sama oskuslikult nagu mina ehk mõeldes igal sammul tõenäosusele peadpidi seinas maanduda sealjuures väga vapralt tehes nägu, et siduda balletisamme ja pöördeid on kõige loomulikum asi üldse mu jaoks.. Simone Tucker on see coach ja ta on üldiselt vahva ja väga põhjalik, mis mulle meeldib ka sel teisipäeval asendanud hiphopitreeneri Noel Bajandase juures.. see, et me peale trenni lõppu kakskümmend minutit ta pulmapilte vaatasime ja ta enamus lauseid välja röögatas hüüatamise asemel, mida tegid mu ülejäänud trennikaaslased rohkete oh my godide saatel oli veidi ebamugav.. aga üldiselt mulle meeldis, et ta oli selline jõuline jamaika Naine, kes täitis terve ruumi oma energiaga. Rob tuli mulle trenni järele ja käisime tema juures ja tuunisime mu myspace-i poole ööni ja kuulasime muusikat ja arutasime ja täna oli imeline päev – magasin kuidagi eriti sügavalt ja kaua ja olen terve päeva väga hästi end tundnud ja värskes õhus veetnud – ta viis mind South Bay randasid vaatama, õhk oli küll jahe ja ilm pilvine, aga vahelduseks just väga mõnus.. olime mõlemad väga naksis, kuna ta igatseb ka ajuti oma kodukoha Kanada ilma ehk jahedust.. sõitsime läbi Playa del Rey, El Segundo, Hermosa ja Redondo Palos Verdeseni, käisime söömas (tüüpiliselt käis söögikoha valimine nii, et „ok, I´m starving now – what do u feel like getting – over here we have Irish, Japanese, Chinese, Mexican and Hawiian but we can keep walking too“) ja jalutamas – ma nii armastan siinseid piere sealsete kalameestega ja lindudega ja vaadetega ja ümbritsevate lainetega – muul on see vist eesti keeles, aga siis selle oluliselt suurem variant. Muide Abel pani mind mõtlema sellele, et tema jaoks on Euroopa ja Ameerika visuaalne vahe eelkõige selles, et siin on kõik massiivsem ja mahukam ja kõigele on antud rohkem ruumi, kui Euroopas on kõik linnapildis rohkem kokku surutud.. ma eelistan seda kokku surutud varianti :) Ja South Bays oli nii imeilus ja madalad majad üksteise külje all rohkem kui mujal.. see ümbruskond seal pidi siis üldiselt olema kallim peredega inimeste rajoon ehk harjumatult palju oli tiinekaid ja lapsi – seal need minuvanused end siis peidavadki :) Tagasi sõites oli juba külm ja pime, aga samas nii hea tunne, nagu siis kui talvel oled väljas rahmeldanud ja sellest väsinud, aga samas tunned end värske ja rahulolevana.. ja nüüd istume tema juures ja Abel ja Rob kirjutavad mulle lugu ja ma olen keras diivani peal ja kuulan ja vahepeal improviseerin neile ja teen muidu nalja ja tunnen end hästi ja Alyssa saatis inglise keelse smsi - niii cute, et ta seda teeb, et harjutada rohkem inglise keelt ja Carola helistas, et öelda, et ta tahab nüüd minuga jäätist süüa kodus ja miks mind ei ole üldse ja oli muidu nii minu naljakas kallis ja mul on nii aww :)

Püüan meenutada nüüd oma kulude nimekirja abil (kõik panen hoolega kirja sendi pealt ju), mis ma olen viimaste nädalate jooksul ette võtnud.. Obama võitis vahepeal ja seda oli nii liigutav kuulda järgmistel päevadel, kuidas enamik mu tuttavaid oli jälgides pisarais olnud.. mulle kui inimesele, kes hoiab iga aasta eurolaulu ajal ka pisaraid tagasi kui võitja selgub, oli seda eriti liigutav näha.. ja kuidas üks vana mustanahaline (sealjuures loomulik blond, kuna tema isa oli sakslane, can u imagine) bussis nii naksis oli oma uuest Obama särgist ja kuidas neid igal nurgal kõikvõimalike erinevate inimeste seljas ja müügil näeb.. me jälgisime seda arvuti vahendusel, kuna kaabli eest ju ikka ei maksaks. Kaks nädalat tagasi täpselt käisin Culver Citys ühe Tarmo sõbranna sünnipäeval, kuhu ma alguses veits pelgasin minna seoses sellega, et ma olin kõigist ülejäänud külalistest keskmiselt kolmkümmend aastat noorem..ja tänasin ennast pidulikult selle eest, et sel päeval mul ei olnud hommikul tuju üleni roosasse riietuda ja imekombel olin haaranud kontsadele lisaks madalad jalanõud kaasa..ehk püüdsin end maskeerida võimalikult märkamatuks :) See õhtu kujunes aga erakordselt toredaks ja inspireerivaks, inimesed olid väga huvitavad - enamik tegevad mingitel spirituaalsetel aladel või vähemalt aktiivsed keskkonna eest seisjad ja joogatundide võtjad - ilusad ja sõbralikud.. no näiteks Sonny, kes saabudes loopis jalga, et näidata oma uusimat kaltsukaleidu - tõeliselt vägevaid saapaid sealjuures - ja väga hoogsalt asus mulle tegevust otsima, kui olime rääkinud, et mul on siin palju vaba aega ja samas tahaksin vabatahtlikuna kasvõi end rakendada..

ja sellest edasi järgmine kord, kuna süvenesin nii väga siia, et ei märganudki, et härrad on juba valvelseisangus õhtust sööma minema :) Kallidkallidkallid olete!