Day 1

Tere kullakesed! Panin just arvuti sisse, et saada aru, mis võiks olla kell ja kas ma võiksin juba hakata tegelema Londoni check-out-in`iga milleks ma vaimselt valmistunud olen juba mõnda aega, aga müstilisel kombel olen ma lennukis olnud ainult poolteisttundi ja teine sama palju on veel ees. Kuigi ma ei saa päris täpselt aru, kuidas ma olen selle ajaga jõudnud lõpuni lugeda raamatu, pähe õppida Playboy ja lennukiajakirja ja ohutuspaberi ja juua terve kohvi, arvestades, et ma siiski olen maailma kõige aeglasem kohvijooja.. igasttahes olen ma juba õnnelikult poolel teel. Hommikul eriti unisena ja halvaendelisena lennujaama minnes mul sellesse usku eriti polnud, sest a. mu kohver oli otseloooomulikult 26 kilo, mille tulemusena mul on nüüd isa eriti koledas vahuveinivedamiskotis käe otsas kuus kilo jalanõusid ja paberimajandust which makes külge riputatud asjade ülekilodeks umbes 10 = oli siiski halb mõte mitte madalad ketsid panna, b. tuli välja, et ma siiski pean Londonis pagasi välja võtma ja uuesti regama end, c. Helsingi lennu check-in hilines veerand tundi ja anyway pidi mul seal kahe lennu vahel olema pool tundi ja mul polnud aimugi, kus võiks seal leiduda transit check-in desk ja lennujaama saabudes ütles ka sealne passikontrollija väga nõutult, et tal on sellest sama vähe aimu nagu mul ja d. olen ma arvatavasti kaasreisijate ja riikidesse sisselubajate seas halvas nimekirjas kui katkulevitaja, sest ma siiski köhin non-stop ja olen näost rohkem loppis aasialase moodi kui tulevase american girl`i. See-eest olen ma aga juba palju innukam kui eelnevatel päevadel ja loen hoolega Epp Petrone „Minu Ameerika“ raamatuid ja püüan kõiki oma hirme teemal õumaigaadenmarmelaaden-mida-ja-miks-ma-olen-endale-kaela-võtnud alla suruda.. ja armastan teid seal! Aitäh kõigi nende sõnumite ja kõnede ja kallistuste eest.. väga südamesse läksid need kõik.

-------------------------------------

Selle kirjutasin teile nüüd juba 18 tundi tagasi ja kuna ma alates sellest pole siiani veel maganud ehk siis juba 24 tundi sai viis minutit tagasi tänast päeva, ma parem edasisest praegu ei jutusta, vaid keeran end ruttu oma ilusas väikeses pesas kerra - teised prouad läksid linna, aga ma ei ole suuteline üldse kontakti võtma kellegagi - ja kirjutan homme :)

Väga igatsus hakkab peale tulema, aga püüan uskuda, et see on lihtsalt üleväsimusest ja tegelikult on ju kõik vahvaaa .. see linn on lihtsalt üüratult ja harjumatult suur!