Day 3

Tere hommikust kullakesed! Ma olen praegu nii väga naksis, et ei oska üldse kuskilt alustadagi! Tänane päev on olnud amazing! Ma juba tunnen, et kipun ameerikastuma ja ütlen iga nurga peal sorry ja naeratan ja rõhutan samu sõnu.. kuigi siiski küsitakse lakkamatult, et is it german or russian accent J Ja Carolaga eesti keelele enam ka kogu aeg üle ei lähe, mis tundub endalegi vahepeal imelik. Eriti kuna mul on siin alles kolmas päev.. aga tunnen end juba väga koduselt. Kolmas tüdruk meie pisikeses pesas – Stacey from Michigan – on tõeliselt vahva ja naljakas, imeilus ja väga pisike, räägib palju telefonis emaga, on tüüpiline siinne 24-aastane, mis võrduks meie.. umbes keskmise 18 aastasega.. kuna siin tõesti esimene kultuurierinevus, mis silma jääb on see, kui hilja inimesed suureks saavad.. on pärit väikesest linnakesest, kus ta on töötanud ettekandja ja lapsehoidjana ja on minu meelest natuke Texase aktsendiga, aga võibolla see on tegelikult tavaline ameerika aktsent.. ja ma juba hakkan harjuma hüüatustega nagu oh your serious! või oh my goood, its grooooss!.. ja see on armas, et ta ei ole kunagi kuhugi jala kõndinud ja kuidas ta imestab, et me ei vaata üldse telekat, aga samas on hirmus püüdlik, et meie ideede ja asjadega harjuda. Igasttahes – eile kui olin kirjutamise lõpetanud tegime end natuke ilusamateks ja saime kokku Afvshini ja Tomiga, et minna Chateau Mormont Hollywoodi. Ma olin väga murelik, kuna teatavasti ma olen siin alaealine ja tunnen end seetõttu jälle nagu 17, kui ma põhimõtteliselt väljas ei käinud, kuna mulle ei meeldinud see kahtlus, et kas saab sisse või mitte.. eriti ebamugavaks teeb selle asja siin see, et kõik mu uued tuttavad arvavad, et ma olen 21, kuna nooremate suhtes on siin tihti pehmelt öeldes eelarvamused. Anyway sain ma sisse teeseldes, et olen rumal ida-eurooplane ja ei räägi sõnagi inglise keelt ja tulin otse lennukilt ja ei võtnud ühtegi asja kaasa juuu.. ja Carola lubas vastutada, et ma ei jooks. Ehk siis oli mu veinijoomine väga ebamugav ja pidi kogu aeg jälgima, et see härra uksehoidja ei vaataks, kui me veini- ja veeklaase vahetasime ja kokkuvõttes läks mul igasugune alkoholitarbimistahe üle, eriti kuna uni oli ka peal ja köha väga ebamugav. Aga – see härra Avshim, kes omab siin koeraspaad, kuhu ta lubas mul minna saalitäie paukadega mängima (te võite ette kujutada KUI naksis ma sellest ideest olin) on erakordselt tore inimene (mis võib olla tingitud ka sellest, et ta on suure osa elust elanud Euroopas ja palju reisinud) ning tema Iisraelist tulnud sõber Tom ka. Jututeemad olid isegi usk ja ohutus ja kultuurid, mitte ordinary small-talk, mida ma ikka kohe üldse ei oska.. Täna ärkasin juba hommikul hea tujuga (mitte nagu eile kui ma olin väga nutukas meeleolus ja koduigatsuses) ja läksime alustuseks nende samade härradega sööma. (Söögiportsjonid on siin tõesti üle mõistuse suured – võtsin pool Aromas tellitud toidust koju kaasa ja eilsest kojutellitust on kõvasti üle poole alles..) Käisime üldse palju ringi linnas, Hollywood Boulevard on niiiii ägeee ja Merle peab kahjuks tulema tühja kohvriga, et siit midagi üldse saaks kaasa võtta.. näiteks käisime kingapoes, kus on üle 30 000 erineva kingapaari ja esimesest pilgust armusin juba väga paljudesse eriti erilistesse ja ilusatesse.. kingakontsad on siin keskmiselt oluliselt kõrgemad kui meil ehk siis nagu minu üldised lemmikud :p Pluss on siin tohutult igasuguseid riide ja nännipoode, mis on kõik eriti ahvatlevad ja üldse mitte kallid, mul lihtsalt ei ole neid asju mittttte kuhugi panna :( T-Mobilist sain telefonipaketi ja juba natuke hooman oma uut last Blackberryt ja.. ja Carola jaoks panka otsides pakkus meile abi tee otsimisel Ted Masur, kes on juhuslikult helilooja.. kuulan just ta sampleid ja sain ta kontaktid.. ja koju jalutades astus Stacey kogemata ette ühe rokkbändi mehele ja vabandusest hakkasime rääkima ja ta pakkus, et me võiksime tema videosse massiks minna.. ja kui nüüd koju jõudsime grocery`st, läksin oma imeilusale terrassile suitsetama (mida ma muide teen umbes ühe päevas, kui sedagi –aplausaplaus – siin lihtsalt keegi teine ei suitseta, ainult kanepit teeb vähemalt iga teine ja see lõhn levib tänavatel) ja kohtusin naabri-Michaeli – kirjanikuga, kelle juurde barbeque`le lähen kohe kui selle romaani siin lõpetan :) Eriti vahva, et siin on kõigil inimestel koerad ja soojem on ka juba, püüan harjuda igasuguste erinevate imelike mõõtudega nagu Farenheitides ja miilides ja naelades arvestamine.. oeh, nüüd ma enam ei jaksagi kirjutada ja palun vabandust, kui see kõik liiga segane on, aga minu sisemine kell on siiski veel 6:12 hommikul :)