Day 17

Uskumatu, et ma saan juba siia number 17 kirjutada.. kui eile sahtlist oma Eesti telefoni võtsin, kuna ometi oli laupäeva öö teil seal ja on veel inimesi, kes ei tea või pigem seoses konditsiooniga ei mäletanud, et ma kaugel olen ja seda oli naljakas käes hoida, nii väike ja suurte klahvidega.. siis mõtlesin, et ma vist olen tõeliselt ära harjunud siin olemisega. Kui välja arvata see, et ma jätkuvalt absoluutselt ja eranditult iga päev vähemalt korra teevee pliidile unustan :D See võtab veel natuke aega, et meelde jätta :p

Ja kuna ma olen sel nädalal nii palju puhanud ja nelja seina vahel püsinud, siis selleks, et natukenegi kasulikumana tunda end mõtlesin, et kirjutan veel teile natuke enne magama minekut :)

Craigslist on jätkuvalt mu bestikas nagu ka google ja wikipedia ja myspace ja pikemalt ei julge kirjutada - ebausklik nagu ma olen - aga harjutan hoolega lugusid ja koostan resümeed paari inimesega kohtumisteks :) Ja nagu võib näha orkutis recently lisatud videote arvust, siis kaevan palju ringi muusikas.. nii tore on lihtsalt Staceyga (ja Carolaga kui ta on around, tal on rohkem sahkerdamist üldiselt) kodus istuda oma arvutite taga ja muusikat lasta teineteisele.. Stacey blokk sisaldab siinseid klubihitte rohkem nagu Britney ja Beyonce ja Pussycat Dollsi asju ja reggaet ja tiinekarokki.. Carola blokk on peamiselt pure hiphop ja rnb.. ja minu muusikalid, oldies ja muu popp ja halamuusika on peamine :) Staceyga saame rohkem teineteiselt uusi lemmikuid ja panustame sellele, et midagi koguaeg mängiks ja kuulame koos natuke Avril Lavigne, et Carola saaks meid hukkamõistvalt vaadata :D

Tänase päeva tippsündmusteks võin siis nimetada
a) seda kui Stacey, Carola ja keegi külaline-preili saabusid kell kuus hommikul röökides koju ja alustasid sõna otseses mõttes samas voodis, kus ma magasin maailma kõige lärmakamat muljetamist..ja ma kaalusin kas mainida, et tegelikult on mul praegu täiesti normaalsete arvestuste kohaselt uneaeg..aga jäin siiski magama varsti ja see kaunitar, kes nendega kaasas oli (no tõesti oli imeilus tüdruk) mainis ka, et she probably would like to sleep here..pidu oli neil muide olnud imeäge ja Jack ja Kelly Osbourne olid minu jaoks kõige huvitavamad nimed neist, kellega nad seal suhtlesid..
b) seda kui preilid olid koosolekul ja ma nautisin hommikut ja sealjuures kausitäie piima klaviatuurile kallasin ja siis lihtsalt ei suutnud uskuda, et mu arvutihiir enam ei töödanud ja mu voodi ja mina ja kõik oli väga imelikult kleepuva ja mitteimbuva piimaga koos..õnneks see kõik siiski lahenes peale operatsiooni Kuivatamine :)
c) ainsat kodunt lahkumist, et minna maailma parimat pitsat sööma Staceyga ja kohvile ja ma pean ütlema, et meil on ikka väga palju ühist minevikes ja ta on niiiiii naljakas - nagu ka mina oma sarkastiliste märkustega tema jaoks
d) seda, et hoolimata sellest, et ma siia isegi kirja panin, et teevesi keeb, unustasin selle IKKA ära auruma just :D
e) kui hea oli mu kõige paimate Merli ja Merlega rääkida täna pikalt ja kõigest ja kui hea on ennast tühjaks kirjutada nii, et läbi oma mõtete ja emotsioonide kirja panemise mõistad end palju paremini

Kõige vahvamat uut nädalat teile kallid!

PS. Sain tuttavaks naabri-juuksuri-Faustoga, kelle iidol on vist see Linnupuuri kõige naiselikum tegelane.. ma mõtlesin, et mind ei saa küll enam üllatada sellega, kui kaugelepaistvalt gei võib olla, aga never say never :D

Day 16

Carola ja Stacey on Playboy Mansionis - see oli absoluuuutselt hirmnaljakas, kui nad valmis panid end ja Lilleks ja Mesilaseks kehastusid ja sel ajal kui ma päeval linnas käisin ühte vahvat prantsuse stiilis Audrey Hepburnile pühendatud kohvikut avastamas olid ma-ei-tea-kuidas naabri-Michaeli saanud nõusse endid aitama ja kuidas ta esimesel võimalusel põgenes ja vandus ise Stacey pesu külge lilli kinnitades.. ja mina väga püüdlikult maalisin Carolale suuri musti silmi - kui see peaks reporterist kuidagi kole paistma, siis see on silmapete - ma olin väga uhke oma saavutuse üle :D Kuna mul on seega vaba õhtu, sest Avshini pole linnas, et filmikat teha ja Michaelil on tegemist elukaaslasega tülitsemisega, aga mul üldse pole tahtmist midagi väga tublit ja asjalikku selle ajaga ette võtta (näiteks ju koristama peaks ja wikipedia ja muud andmebaasid pole veel päris peas ja curbingut võiks ju tegelt harjutada..), püüan teid natuke valgustada oma tegemistest viimastel päevadel :)

Esmaspäeval ja teisipäeval käisime väga eeskujulikult joogas hommikuti - esmaspäeva õhtul tegime pikema jalutuskäigu marketisse ka Carolaga ja ostsime väga peened ja kaunid joogamatid :) Annab tunda, et ma pole just väga aktiivne trennitüdruk olnud ja suur osa ajast kulub mõistatamisele, millest see treeneripreili üldse räägib ja kuna ma olen such a baby vahel sellistes kuula-oma-jalga-ja-saada-head-energiat-taevasse asjades, siis natuke põnevust lisas näiteks üks hiirepoeg, kes seal urgu omas ja eriti armsalt ringi siiberdas.. need tunnid on nimelt õues ja tasuta. Siin ei ole üldse tegelikult vaja ära elamiseks suuri rahavarusid omada, kuna süüa saab vabalt näiteks Fresh and Easys sama või järgmise päeva kuupäevaga üliodavaks hinnatud toite ja hästi palju on outdoor-activiteid, mille eest maksmine on annetuste vormis. Ühistransport pole ka absoluutselt kallis (1 dollariga läbi linna) ja mitte väga raskesti mõistetav - kui sa juba oled saanud targaks - mul esimene kord läks küll imekombel tund aega metro.netis, et aru saada, kuhu täpsemalt sihtpunkti peaks kirja panema :) Aga nüüd on juba easy ja sain väga uhkelt ise ja üksi hakkama teisipäeval kodust Tarmo juurde Marina del Reysse reisimisega. Seal pesitsesingi kuni eilseni ja eriti huvitav ja arendav aeg oli ja lihtsalt puhkasin palju - sõitsime ratastega ja käisime ookeani ääres.. minu suursuur armastus ju. Kummaline tegelikult, sest näiteks meri pole minu jaoks kunagi oluline olnud.. ookean aga annab jõudu. Ja see rand on seal ju täpselt nagu kunagi Baywatchis :) Ja tegelesin seal iseenda energia ja heaoluga ka, aga seda nõiajuttu ma teile siia kirja panema ei hakka pikalt, ema juba tundus olevat väga kahtlustav kui ma mainisin reipalt, et lasin enda pealt surnuvaime ära saata :p Ja kuigi see rattaga sõitmise värk tundus alguses väga kahtlustäratav arvestades, et mu viimane sõidumälestus on kusagilt algklassidest ja teatavasti olen ma see tüdruk, kelle jaoks liiklus ei ole mitte ühtegi pidi arusaadav ja kes arvatavasti lööks kõik rekordid, kui oleks võistlus selles, kes kõige kauem üldse autokoolis on käinud ja sealjuures kõige tuhmim on.. aga õnneks ma võin jätkuvalt tõdeda, et ma õpin kiiresti :) Ainult loomulikult muutun eriti haukuvaks, kui ma olen sunnitud tegema midagi, mille juures ma end kindlalt ei tunne. Seda veel ka, et süües seal päristoitu ei taha enam üldse seda siinset sööki ja täna tundus isegi mu lemmiklemmik puuviljasalat palju rohkem keemia maitsega kui siiani.. homme äkki matkan Whole Foodsi ja püüan sealt midagi leida, mis säiliks vähem kui jõuludeni. Seniks sõin kogemata Carola juustukoogist kaks tükki küll ära, aga ma lohutan end sellega, et see on ainult seoses sellega, et ma nüüd pole mõnda aega suitsetanud ehk siis viis päeva ja ma ju pean millegagi asendama seda õues käimist eksole.. ja kohviaparaati pole ka ju veel jõudnud osta - muidu ma olen üldiselt kõik oma patud sellega asendanud, et trambin Hollywood Blvdile kohvi järele :)

Rahaga seoses veel - seal pargis, mille juures ma flaiereid jagasin eelmisel nädalal on värava juures saadaval vesi, banaanid ja fiber-bars, kõik ühe dollari eest.. ja seal ei ole mitte kedagi, kes seda valvaks.. ja KÕIK inimesed maksavad! Ma natuke aega jälgisin seda siira üllatusega ja mõtlesin, kuidas meie ühiskonnas oleks see esiteks tühjaks tehtud, teiseks peal trambitud ja kolmandaks jäetud veel sedelike, et kas sa mees oled idioot või, et sa oma asjad niimoodi laokile jätad ju :D Sellist aumeestemängu on siin muidu ka üpris palju.

Nii sisse harjunud on see, et inimesed räägivad tänaval omavahel ja, et suvalised inimesed teretavad tänaval ja on eriti ebaviisakas mitte siis vastata ja naeratada.. ja see on iseenesest vahva.

Natuke on hakanud kõrva, et mu kallis blond sõbranna kasutab umbes sama mitu korda oma lauses sõnu fuck ja shit ja igasuguseid vastavaid väljendeid kui muid sõnu ja tal on vahel natuke piiratud arusaamad inimestest ja suhetest.. aga muidu on still kõik hästi. Nad on ikka mõlemad armsad ja naljakad ja ma täitsa igatsesin neid juba eilseks ja kui koju jõudsin siis sai ju nii palju jutustada ja naerda, peamiselt teineteise üle, sest normaalseid inimesi teatavasti minu teele ei satu :D

Eile käisime Obama mingil üritusel või õigemini täiskasvanud inimesed käisid ja Stacey keelas mul koju minna peale taaaaskordset dokumendiskandaali, seekord veel suuremat kuna alguses keelduti üldse välisriikide dokumente aktsepteerimast ja sellega seoses oleksid kõik preilid ukse taha jäänud ja me istusime all Besos Staceyga ja saime kogemata just siis kui mul oli hiilgav plaan põgeneda, tuttavaks omanikuga, mis kaotas igasugused sissepääsumured eilseks. Üldiselt väga piinlik, aga ma üldseee ei viitsi kellegagi suhelda lihtsalt small-talkimise mõttes, aga õnneks on mul olemas need preilid, kes seda minu eest ka teevad. Eile oli veel Alyssa meiega - ta tuli nädala eest ka Ameerikasse pesitsema, mitte väga kaugele meist. Ja see on üpris armas, et mitu erinevat inimest on mind printsessiks kutsunud siin seoses sellega, et ma olen vist linna kõige noorem elanik :)

Ja olen aina õnnelikum ja tänulikum kõige eest, mis mul on ja kuidas ma nii kogemata sattusin kohta, mis mulle sobib :)

Day 10

Tere hommikust Eestimaa ja good night America :)

Alustuseks ma väga vabandan kõigi ees, kes on küsinud, kas ma olen vahepeal vangi sattunud või haiglasse, et ma üldse kirjutanud pole.. aga siin on lihtsalt nii hea, et seda on raske kirjeldada ja siis peab end ju nii tohutult kokku võtma, et hakata midagi sõnadesse panema..

praegu on igasttahes pühapäeva õhtu, oleme Staceyga kahekesi kodus ja naerame peamiselt teineteise üle :D Ta on tõeline taeva kingitus jätkuvalt ja iga päevaga aina lähedasem ja toredam. Preili Topolevi meenutab tihti, ma üks õhtu pikalt vaevlesin selle küsimusega, et ma ju teaaaan kedagi, kes teeb täpselt samu nägusid. Ja ma olen iga päev aina tänulikum kõige selle üle, mis mul siin on. Käisime just Carolaga söögikas - sellest nii palju, et käime Fresh & Easy`s, kuna see on odavam ja lähemal ja parema valikuga kui Ralph`s, mis on siin muidu popp market ja ma olen nii harjunud maksmisautomaatidega juba, kuigi alguses tundus see täiesti üleloomulik, et kassapidajaid polegi ja sinna on kodunt jalutada 20 min - ja õnnnnneks ma suutsin end talitseda mitte midagi peale puuviljasalati ostma, kuna see KUI näljane ma olen ja KUI head toidud siin on on üleloomulik. Ma saan aru miks siin kasvanud inimesed söögisõltlased on.. mina lihtsalt hoian end mõistusega tagasi natuke pluss on siiski natuke kahtlustäratav kui kaua toidud säilivad ja kuhumaale need valmis on tehtud poes. Jalutasime mööda Hollywood Blvdi ja mõtlesin, kui õnnelikuks saavad teha väikesed asjad ja kui hea meel mul on, et ma seda siin tunnetan. Ja nüüd püüan järjekorras kirjutada..

..alustades näiteks koertest. Hollywoodi business line number üks on entertainment ja number kaks kahtlemata koerad. Lapsed ja rasedad on haruldused, aga kõik inimesed, kes tunnevad, et on nö pere loomiseks valmis võtavad koera ja kogused on siis vastavalt sellele, kui palju mõned inimesed lapsi tahavad - mõnedel on kari pisikesi, mõnel kollektsioon suuri koeri, mõnel üksainus. Nende eest hoolitsetakse nagu oma laste ja seda on ülimalt nauditav vaadata tegelikult.. Avshinil, ühel neljast inimesest, kelle seltskonda ma siin väga hindan, on koeraspa, mis tähendab siis daycare-nightovers-koolitamine-sõidutamine-pügamine-DNA-testid-massaazh ja palju muud ja mina olen (väga pidulikult ütlen nüüd seda) kaks päeva käinud tema free daycare passe jagamas Runyon Canyonis (poole tunni tee kaugusel kodunt mägedes park koertega ja muidu sportlikele) ja seda nüüd for living hakkangi tegema ja järjekorras olen esimene ootel, kui tema juures konkreetselt mõni töökoht vabaneb. Seda on nii ilus vaadata kui väga ta ise koeri armastab ja oma väikeseid ja suuri kliente tunneb.. ja kaks korda nädalas neli tundi koeraomanikele kaarte jagada ja nende hoolealuseid patsutada ja naeratada päikese all 80 dollari eest ei ole just halb variant :) Kõik need inimesed on nii koeravaimustuses ja jutustavad omavahel erinevatest tõugudest ja asjadest ja kui paljusid neid nad teavad ja kui palju erinevaid silmnähtavalt õnnelikke ja terveid loomi neil on.. muidugi on ka siin tänavakoeri, aga vähe ja need kes on.. nendega läheb täpselt nii nagu Beethoveni filmis.. Avshini enda lemmik on Bailey, kes minuga eile tööl kaasas käis ja on täpselt nagu Scooby Doo - päris ausalt ma pole kunagi nii suurt koera näinud ja kuidas ta end selili viskas ja ühte chihuahuat kartis juba oli imeeeeearmas :D Avshinist veel nii palju, et tänu sellele tööasjale oleme käinud ka kaks päeva lõunal (kogemata ju söömas In-n-Outi ja maailma parimat pitsat..) ja temaga on nii huvitav rääkida elust ja asjadest ja kuna ta on elanud suure osa elust Pariisis/Londonis/Moskvas on see veel eriti põnev ja me täna avastasime, et meile meeldivad täpselt samasugused filmid ja ta on ainus kohvihull peale minu, keda ma kohanud olen ja olime mõlemad hirmus naksis sellest ja ta lubas mind kinno viia ja oma imelist itaalia kohvimasinat tutvustada ja puha :) Teine inimene muide kes on mulle siin väga oluliseks vestluspartneriks on naaber Michael, kes on Avshiniga enam-vähem sama vana (kolmekümnendate alguses, nooremaid inimesi ma pole veel jätkuvalt näinudki) ja töötanud pikalt Wall Streetil ja elanud ka Hispaanias ja otsustanud, et see kõik ei ole tõeline elu ja kirjutab nüüd edukalt..ja kelle mõtteid elu kohta ja kogemusi/juhtumisi peaks lindistama lausa. Michaelil on ka imearmas väike Jet ja ta viis mind reedel Hollywoodi sildi juurde koeraparki, kus oli ka imeilus ja eriti nauditavalt rahulik.. seda siis veel koertest siin, et ka inimesed kellel on aiad viivad neid ikkagi koeraparkidesse ja mängivad seal nende ja teiste koertega ja lasevad neil koos aega veeta, mida on ka nii väga vahva jälgida..

..ja teiseks võin rääkida sellest, millised vaated siin on. Ma ei ole kunagi sellist tüüpi olnud väga, kes kergesti härdaks muutub ilusatest piltidest või kohtadest, aga siin on olnud mitu korda lihtsalt taevast või tänavat vaadates selline tunne, et klomp tuleb kurku, kui imeline saab miski olla. Michaeliga Hollywoodi sildi juurest alla vaadates oli üks kõigekõige sellisemaid hetki, reservuaar ja kogu see tohutu linn.. ja kõige ilusam vaade, mida ma kunagi näinud olen oli reede öösel limusiinist linnale - sõitsime Rogeri juurde peale ta sünnipäevapidu Les Deux`s (mina muide küll ei saa aru miks need kuulsad-tähtsad inimesed käivad kohtades, kus klaase visatakse diivani taha hunnikusse, kust muuhulgas paistavad koristusvahendid aga noh.. me käime Hollykas ka :D) ja ta elab kõrgelkõrgel ja sealt vaade Los Angelesele.. tohutu tuledemeri ja kogu see vaikus ja mäed ja.. ma nii tahaks, et ma oskaks paremini kirjeldada. Roger on muide inimene number kolm, kelle olemasolu eest ma nii väga tänulik olen - kuidas ta on mind aidanud nii paljudesse kohtadesse ja inimesteni ja kui sõbralik ja naeratav ja mõistev ta on.

Siis on siin kostüümipoed - minu meelest on neid küll fenomenaalselt palju. Ja kohe on ju Halloween ka ja ma pean endale kostüümi võluma.. valik on küll tohutu, aga ma ju ei teaaaa kas ma tahaksin olla indiaanlane või pesapallur või ettekandjaa.. ühesõnaga minu naiivne arvamus, et riietutakse nõidadeks ja kõrvitsateks, ei pea paika :) Carola ja Stacey muide lähevad järgmisel nädalavahetusel Playboy Mansionisse Halloweeni peole, kuhu lapsi kaasa ei võeta, ma jään koju mängima :D Tegelikult kusjuures võin päris siiralt öelda, et see mind sugugi ei kurvasta. Mina see-eest lähen näen oma ookeani Tarmo juures alates ülehomsest ja raamatuid ja päikest ja will be doing nothing but iseendaga tegelemise :) Carola ja Kristjan alias härra X (käis külas) käisid nädala alguses Malibus ja kõiki ilusaid kohti vaatamas ja see on küll häiriv, et ma veel seda kõike näha pole saanud :D

Võimalikult palju aega veedan oma arvutiga googleit, craigslisti ja wikipediat ja youtubei avastades ja olen sellega väga rahul, et mul see aeg olemas on ja tänu sellele käisin reedel stuudios background singeriks ka ühel satiirimuusikaprojektil ja väga põnev oli :) Ma olin ainus valge tüdruk bäkis, aga kõik sujus ilusasti ja teistmoodi on see, et siin on ühes suures saalis mikrid üleval ja suure klaasi tagant tähtsad härrad jälgivad ja kommenteerivad.. ja samas Clearlake Audio stuudios on käinud ka igasugused tähtsad inimesed salvestamas nagu No Doubt ja Trisha Yearwood, mis mind küll üllatas, sest see ei olnud sugugi fancy välimusega koht.. selliseid tuntud nägusid leidub siin tõesti iga nurga peal ka ja kui Lindsay Lohan eile peol välja arvata, on nad kõik väga nice olnud, Carola rääkis ükspäev A.J-ga juttu valgusfoori taga sellest, et ta Eestis intervjuusid tegi nendega, see oli väga naljakalt ootamatu meie maja nurga peal pmst :) Aga Lindsayl oli lihtsalt liiga palju tegemist pilgu maas hoidmisega nagu Stacey väga elavalt seletas - oleme kaks päeva käinud Roosevelti hotellis basseini ääres ja õhtul ta käis seal peol, mina olen vanaks jäänud ja pidin puhkama, kuna eelmine öö olin ainult paar tundi maganud, sest Rogeri juurest koju saada oli veits raskendatud. Neljapäeva õhtul preilid läksid ka deitima ja mina jäin väga rahulolevalt koju ja plaanisin just hakata siia kirjutama, kui kuulsin, et Michael läks õue suitsule ja jäime rääkima neljaks tunniks.. sellest ajast poole ma lihtsalt kuulasin - ameeriklastest ja kultuuridest ja inimestest ja elust üldse ja suhetest ja elust tipus ja majandusest ja.. ta on ka tõeline leid mu jaoks ja mõtleme väga paljudest asjadest sarnaselt. Püüan üldiselt pähe õppida seda lauset, et kuula oma keha ja palju puhata ja väljas olla ja liikuda ja mõtlemisaega iseendaga, seda ta praegu tundub ütlevat :)

Ja nüüd on kindlasti veel miljonbiljon asja, millest ma olen mõelnud siia kirjutada, aga nüüd ju läksid meelest ära.. neljapäeval seiklesin Stacey käppa hoidma kliinikusse ja see meditsiin siin.. ma mõtlesin, et äkki ma ei saa siiski päris aru numbritest kui ta ütles, et ükskord traumapunktis käies maksis ta selle eest 1200 dollarit.. ?!? Ja enamik inimesi, kes on ka väga heal järjel, pole võimelised arsti juurde minema rahaliselt.. Igasttahes, Subway võileivad on muide ka väga head ;) Ja seal teda kolm tundi oodates, kuna järjekorradki on hullemad kui meil mulle tundub sain aru, mis vahe on neighborhoodidel ka.. ma jätkuvalt küll leian, et ma võiksin vabalt kuskil getos elada, aga natuke hakkab ahistama, kui valgeid inimesi ei olegi su ümber ja kõik sind vaatavad. Ilma selle tähelepanuta võiksin ma seal siiski pesitseda :) Kuigi see võtaks muidugi ära selle turvatunde, mis siin meie oma väikesel Melrose Place`il on, kus võtmed käivad rohkem postkasti kui mujale.

Siis see kui nahaalne see väike linalakk on - näiteks ta jäi arsti juurde oma minu jaoks arusaamatu (mitte, et ma seda ei teeks, aga et kõik nii teevad see on imelik :D), aga siin tundub, et üleüldise (ma peaaegu, et jooksin täna hommikul Canyonisse, et mitte hilineda teisel päeval ja kui punkti pealt kohal olin ootasin veel viisteist minutit, et härra boss ärkaks ja see ei olnud esimene kord) hilinemisega pool tundi hiljaks ja ütles seal, et ta helistas ja talle öeldi, et ta võib hiljem tulla ja see ei ole tema asi, et neil seal selle kohta märget pole ja kui minu Caesar süüa ei kõlvanud kui viimati blogisin, siis ta helistas deliverysse ja ütles muuhulgas, et see on üldse vale tellimus jms. Ja muidugi klienditeenindus siin on ka klass omaette - ma jõin täna kogemata kannu kohvi ära Avshiniga juttu rääkides, sest see proua ainult kallas juurde ja McDonaldsis sai Stacey uue toidu, sest tema oma polnud talle sobivalt soe ja kõike saab alati tagasi viia - my boyfriend didn`t like it on sobiv vabandus näiteks :)

Ja nüüd me vaikselt plaanime hommikust outdoor joogat, et mis kell minema peaks hakkama ja sellest, kuidas meeldis, saan juba järgmine kord kirjutada :)

Ja mu aktsent pidi iga päevaga aina vähenema :)

Day 6

Püüdsin vahepeal end uuesti õue sättida, aga klaviatuur kahjuks ei paista pimedas välja ja ronisin oma diivanile. Infoks, et minu magamiskoht on elutoa diivan, millega ma olen väga rahul, üldiselt elame siin kõik igal pool ja segamini. Praegu olemegi Staceyga lihtsalt diivanid vallutanud ja kumbki on oma arvutisse süvenenud kuivõrd see on kõige aktiivsem asi, milleks me võimelised oleme peale seda, millest ma nüüd jutustama hakkan. Eile ja üleeile olin esimese poole päevast enesest väljunud ja kojutuleku soov oli peale jäämas, sest ma lihtsalt ei suutnud händelida seda, et kell kümme tõustes ei saa me enne kodunt välja kui kell neli ja tegusam osa päevast on juba maha visatud.. ja ma arvasin, et minul on probleeme ajataju ja –planeerimisega.. Sellega seoses me ka jäime eile Laurent Planeix showle Mercedes Benz fashion weekil tund aega hiljaks.. ja ma olin erakordselt negatiivselt meelestatud. Sinna saime üldse nii et olles kell kaks kodunt väljunud (kell kaks pidi nimelt show algama) olime me juba kõik plahvatusohtlikud ja ei suutnud kuidagi organiseeruda ja seda nägi üks kutt bensiinijaamast, kes meid siis ära viskas, what a good citizen :) Minu päästerõngas ja plaan B on muide Tarmo, kellele ma BlackBerry messengeris (ma ei jõua ära oodata, et need asjandused Eestisse ka jõuaks – tasuta omavahel textimine oleks vajalik :D) endast märku annan, kui mul parasjagu tuju pole ja kellega rääkimine juba aitab.. loodetavasti järgmise nädala alguses lähen natukeseks tema juurde, et saaks vee ja päikesega ka aega veeta.. ja temaga muidugi :) Tagasi eilse juurde aga – kui me lõpuks saabusime ja viisakalt valetasime, et me arvasime, et see algab hiljem ja eksisime ära jne jne, siis oli algamas juba uus üritus. Tänu Carola ettevõtlikusele, mida ma ei jaksa ära kiita ja imetleda, tuli Laurent (teda ta teab Mo kaudu, kes on juhuslikult Saudi-Araabia prints ja kellest kohe veel juttu tuleb ja Mod teab ta Buzzi kaudu, kelle juures me basicly Floridas olime eelmisel aastal) vastu ja läksime so called Vip ruumi, kus modellid ja tähtsad külalised veel asjatasid. Alustuseks rabas ta meid kolme pildiputkasse (teate need automaatsed passipildimasinad) ja mul on nüüd fotosüüdistused Smashbox Cosmeticsi kasutamisest sellel showl.. ja siis juba enda ja oma seltskonnaga Sunsetile Sushyasse lõunale. Teda on niiii lahe jälgida, ehtne impulsiivne ja gorgeous prantslane. Anyway, teel sinna sõitis ta juhuslikult kõrvuti oma naabripoisi, -tüdrukuga ja vestlesid veits ja see tüdruk oli Mena Suvari :) Lõunale tuli ka hr X, kes on paariks päevaks L.A-s külas ja Carola kadus temaga sealt varsti linna näitama ja edasisi seiklusi saab preili room-mate ka siit lugeda, jäime Staceyga omapead. Veel oli seal igasugust moerahvast, üks naine, kes nägi erakordselt äge välja – blondid lokid ühele küljele püsti pandud ja huuled värvitud ainult äärtest ja oli vägaväga classy sealjuures, Laurenti lemmikmodell, paar kohalikku teletähte (väga piinlik vahel siin, aga ei suuda neis USA telehittides ja -inimestes väga orienteeruda) ja Romain Chavent, kes on Hollywoodi klubipromootor ja restoraniomanik ja modell.. ja parasjagu lahutab Playboy modellist Shauna Sandist (peale seda kui ma selle välja guugeldasin tundub mulle siiski, et ta on päris imelik tüüp.. see naine on ju monstrum..) Üldiselt oli kogu see seltskond prantsusekeelne ja ma sain sellega hiilata. Pluss sain Laurentiga üldse alguses jutule seoses sellega, et tal oli vaja vene keeles sõnumit kirjutada – teatavasti ma ei ole väga pealetükkiv ja jutukas ja kuna ta Staceyt ja Carolat varem teadis, siis jutustas ta enne rohkem nendega. Lõunalt võttis ta meid preilisid kaasa oma stuudiosse, kus oli eritiiiiii ägeeee, nagu Bold and the Beautiful noh :D Üldse olid kõik need asjad ja kohad ja inimesed täpselt nagu filmis.. ja vaatasime seal ta kollektsiooni ja mul oli käes üks eriti superluks swimming suit, kui ta karjatas, et on kõige ilusam päikeseloojangu aeg ja ta tahab kohe pilte teha ja hakkas ringi jooksma ja oma lemmikmodelli riidesse kiirustama ja minust mööda minnes küsis kas ma tahaksin ka pilte teha.. ja umbes minuti pärast olime me selle imeilusa naisega D`Amore by Marceau kollektsiooni trikoodes keset Los Angelese tänavaid pildistamas! Ma nii tahaks osata seda kirjeldada, milline Laurent on.. vähemalt näete orkutipiltidelt milline ta välja näeb :) Tagasi stuudios andis ta mulle omal ettevõtmisel proovida oma asju ja Staceyle ka muidugi ja tema sai teksad ja kleidi samaks õhtuks kanda ja pärast endale ja bikiinid.. ja kuna ma olin oma outfitiga parasjagu rahul sain ma bikiinid kohe ja varsti trikoo ka, minu suurust parasjagu polnud.. ja siis ta näitas kuidas ta täpselt oma ideid saab ja mustreid teeb ja kuidas ta töötab pikalt ja põhjalikult ja see oli niiiii huvitav.. tal olid assistendid ka seal muidu terve päev ringi jooksmas süli pabereid ja asju täis ja handsfree kõrva küljes, selline suur :) Sealt edasi läksime temaga Melroseile Villasse, kus oli after-party.. ja kus mul hakkas ruttu väga hirmus, sest hoolimata sellest, et me sõitsime sinna tema ja Romaini ja Remyga (Romaini room-mate või õigemini roomiks nende kodu just nimetada ei saaks..) koos ukse ette kabrioga ja puha küsiti meilt dokumente ja mul ju ei ole seda.. siis hakkas äkki kõik väga ruttu minema, ma tunnistasin talle kogu sushiga kõhus keeramas üles, et ma ei olegi täisealine, mitte lihtsalt ei unustanud dokumenti ja ta oli nii emotsionaalne ja vaidles uksel ja kutsus välja promootorid ja juhatajad ja mina ütlesin täitsa siiralt, et ma võin ju mitte tulla, see on ju tema üritus ja need inimesed on sinna tulnud tema pärast ja I had an excellent day anyway and my age is my problem not his.. ja mul oli kohuuuutavalt piinlik.. ja mingil hetkel mida ma ei märganud oli keegi doormanageridest olnud rude nagu ta väljendus ja ta tegi tohutu skandaali sellest, et tema külalist tema ausõna peale sisse ei lasta ja keelduski üldse sinna minemast although kogu see asi kus listis olid ka nt Kayne West ja Mary J. Blige oli tema show pärast.. ja siis Carola tõi peale tundi aega seda möllu mulle oma ID ja see doormanager veel vaatas eriti hoolikalt, aga lasi mind siiski sisse. Laurent aga jäigi välja ja keeldus oma jalga sellesse kohta tõstmast nagu ta väljendus ja kõik organiseerijad sees olid minu pärast sõimuvalangu alla sattunud ja ausalt öeldes väga äge polnud :D Ma ei tahtnudki sinna nii väga minna, aga noh.. Laurent keelas mul ära minna, kui see juba tema auküsimuseks oli saanud kogemata. Koht polnud ka suurem asi ja kuidagi külapeo mulje jättis see crowd.. hängisime Rogeriga, kes on imetore, eriti veel selle kohta, et ta on üsna well-known ja vip staatuses Hollywoodis ja meie lihtsalt random girls ja üks ehk mina veel probleemselt noor ka (ma muide ei ole kohanud siin veel ühtki alla kolmekümne aastast kuskil väljas käimas või üldse asjatamas) ja selle lemmikmodelliga.. ja Villast edasiminekuks oli seal huge limusiin for Laurent and his friends and crew ja me läksime ka sellegaaa ja ma vist tänasin teda umbes miljon pluss üks korda kõige eest ja need inimesed seal olid tõeline Hollywood people – üks naine oli niiiiii koka all ja üleopereeritud, Laurent oli end vahepeal ka vist midagi täis manustanud, kuna kui ta limusiini juurde saabus ei olnud ta kindlasti enam nii selge kui varem, eriti poshy ja ilus proua oli Irina, ühe moeajakirja main editor (taaskord oli mu vene keele oskusest kasu) ja Romain ja kõik see muusika ja limusiinijuht kes nägi välja nagu vana must jazzilaulik, salli ja kübara ja vesti ja kõigega ja kuidas see auto sõitis Les Deux ette, kus oli major järjekord ja seal ei küsitud enam kelleltki meilt midagi (mis on tegelikult hirmus suur asi, kuna nad on extremely karmid neis asjades siin) ja see oli selline vabaõhuklubi, kus üleval üks ala teiste kohal oli siis Vip show aftekaks.. kus me päris mitu tundi peamiselt tantsisime Rogeriga, kes oli muuhulgas nii imearmas ja hankis mulle Gin Tonicu kuna see mida siin juuakse igal pool ja ainult – viin väga vähese mahlaga peal ja väga vähe ongi nagu.. 4 cl võibolla.. ei ole just maailma maitsvaim. Sinna tuli siis ka Mo (prints), kes ei näe küll kaugeltki mitte printsi moodi välja :) Stacey näitas mulle igasuguseid tuntud näitlejaid ja tüüpe, kuna mina ju tean ainult Paris Hiltonit nägu pidi ja Sarah Jessica Parkerit :p Ja suitsu on seal võimalik osta ainult WC-naise käest (mingil imelikul põhjusel hängib seal keegi proua ja mul tuli meelde, et ma used to smoke) ja see maksis ÜKSTEIST dollarit.. kui mul see hommikul meelde tuli, siis ma mõtlesin küll, et tänane braindamagei tunne ei ole mitte väsimusest ja pohmellist, vaid see kahjustus sai alguse juba millalgi varem.. ja muusika on siin klubides ja muidu autodes/kohtades muide väga kodune mainstream ja vahele isegi Angeli hitte :) Klubist edasi läksime Mo juurde, kus tegime miskipärast mittepõlevaid B52-tesid ja jutustasime, aga olime mõlemad juba väga väsinud.. ja edasi läksime veel Romaini ja Remy juurde.. Tervislike eluviiside alla muide siin söömist ei saa lugeda, kuna see on siiski hirmus, isegi härra modellil oli külmkapis ainult saia, juustu ja Kentucky Fried Chickeni ladu :) Kahjuks ei ole siin võimalik ka aru saada kus linnaosas keegi elab kuna kõik on liiga suur ja laialivalguv.. bensiinijaamakutt seletas ka, et näiteks NYCis on võimalik vabalt hakkama saada ilma autota, kuna see on siiski konkreetne linn, aga L.A county on hoopis teistmoodi, autode peale üles ehitatud ja tohutu.. End of story igasttahes ja see ei kõla üldse nii müstilisena kindlasti siia kirjutades kui see oli aga.. need on need inimesed, kes mind siin inspireerivad omal moel :) Annavad mulle mõtlemisainet ja samas jõudu edasi minna. Aga aga kui ma jätkan sellises koguses shokolaadi ja küpsiste manustamist nagu me Staceyga täna lebotades teinud oleme, siis peab mind varsti käruga jalutama viima :) Ja tegelikult oleks mul veel hirmus paljut kirjeldada ja kirjutada, aga mu väikesed käpad on väsinud nüüd..

Ja panen teile südamele, et te nende memuaaride aadressi ei levitaks, muidu ma pean kahjuks oma elu detailkirjeldustega lõpparve tegema ja see oleks hirmus tülikas teile kõigile ükshaaval kirjutada.. muah!

Day 5

Olen juba kaks päeva süümekates, et ma üldsee ei ole täiendanud seda lugemisvara, aga mul on selline tunne nagu ma oleksin siin olnud juba väga pikka aega ja üldse ei ole jaksu, et kõiki oma emotsioone ja tegemisi kirja panna kui parasjagu inspiratsiooni pole.. aga võtan ennast nüüd kokku ja püüan midagigi edasi anda :)

Just hetk tagasi olin sunnitud tuppa arvutit juhtme otsa panema tulema, muidu pesitsen täna terrassil keras ja loodan, et ei pea sealt end rohkem liigutama kui kunagi hiljem magama. Naudin oma delivery kohvi (külma juba otseloomulikult :p), mille eest olin sunnitud maksma KAKSKÜMMEND taala – you can imagine, kui õnnelikuks see mind tegi, kui ma kogemata tellisin Caesari ja kohvi koju vist ainsast kohast siin linnas kus home delivery maksab ja see salat maitses nagu kuskil rotikas tehtud ja kastet põhimõtteliselt ei olnudki.. ja just enne seda olin pool tundi vaadanud kõiki home delivery menüüsid, mida meil on kuskil kümme kindlasti.. kuigi tegelikult ma väga enesest ei väljunud, see on ka punkt millest tahtsin teile kirjutada – kui rahustavalt ja inspireerivalt siin olemine mõjub. Juba selle viie päevaga olen jõudnud eneses edasi (mida ma ju siia tegelikult tegema tulin – iseendas surkima) selleni, et iseennast peab hoidma ja rahu on üks tähtsamaid asju. Inimesed siin investeerivad oma välimusse ja heaollu ja tervisesse ja ma ei kujutaks küll praegu ette miks ma peaksin tahtma iga päev väljas käia või muud sellist.. ja ma vägaväga loodan, et mul jätkub tagasi tulles tahtejõudu seda ideed säilitada. No wonder ka miks inimesed siin nii ilusad on – see kliima juba tingib selle – ei ole väga raske hoida oma nahka ilusa ja puhtana ja muud sellist kui aastaringselt on selline ilm nagu meie kõige parematel suveilmadel. See on eriti mõnus, et ilm on just selline, mitte lämmatavalt palav ega muidu võõras. Ja kõige ilusam asi L.A-s (või õigemini ookeaniga konkureerival kohal) on taevas, mis on nii selge ja helesinine kui üldse võimalik. Valgeid öid aga pole ega tule kunagi (praegu läheb just pimedaks ja kell on natuke kuus läbi) ja ookeanivesi on alati külm.

Ma ikka nii armastan eesti keelt ja kõike muud.. aga ka selles suhtes oli väga hea mõte eemale tulla, et meie pisikest maailma kõrvalt vaadata (kui ma ütlesin ühtedele uudishimulikele, et yeah, really meie riigist saab ühe päevaga mitu korda läbi sõita, siis nad vaatasid ikka väga arusaamatu näoga) ja siin on tõesti palju parem elu üle järele mõelda.

Siis veel – inimesed on siin nii pisikesed! Ma arvan, et ma olen üldiselt üks pikemaid naisi siin ja eriti five feet tall Stacey kõrval tunnen end hiiglasena :) Ta on muide tõesti supervahva tüdruk – oleme nüüd viimased kaks päeva enamiku ajast kahekesi ka olnud ja kõik klapib suurepäraselt. The cutest little thing ever. Ja oma ameerikaliku oh-my-god-are-you-serious kõrval on tal ka piisavalt palju attitude`i, et oma arvamust välja öelda ja võltsiks teda ka üldse nimetada ei saa.

Ja see et mulle tundus kunagi nädal aega tagasi, et ma oskan inglise keelt on absoluutselt ümber lükatud juba, mul läheb iga kolmas sõna meelest ära või ma ei tea õiget vms, aga see väike blond preili aitab mind palju ja ma loodan, et it will develop. Eriti keeruliseks teeb asja see, et mul on juba keeled sassis ja mõtlen vahepeal vales keeles valel hetkel ja see jooksutab mu päris kokku..

Day 3.2

Ma pean veel lisama, et ma olen südamest maalaps ja väga uhke selle üle selliste asjade suhtes nagu uskumatus selle suhtes, et "you don`t have a dishwaser?! how is it possible?!" ja et tõepoolest mitte kuskil ei kasutata päris nõusid ja visatakse mõttetult tohutul hulgal träni minema.. rääkimata sellest KUI palju valimatult ostetakse.. ja minu kodu siin, millest ma ise olen absoluutselt vaimustuses ja mida ma oma niigi natuke helliku arusaamaga nimetaksin väga korralikuks kohaks võetakse kokku sõnaga vintage ja aukohal on ainult värske modernses stiilis remont.. ja hoolimata sellest, et koristaja maksaks 60 dollarit ehk igaühelt 20, olen ma enne valmis ise kõigi eest koristama, kui selle peale kulutama. Samas on aga minu arusaam mustusest ka natuke teine kui Ameerika neiude oma.. ehk siis minu jaoks ei ole kasutamiskõlblikult puhas ainult brand new asi :) Aga I`m not judging anyone.. need mõtted siia kirja panna tulid mulle lihtsalt meelde naabritel külas olles as I am reaaaally bad selles smalltalkimises ja rohkem kuulasin teisi jutustamas (Christine - mu naabriproua on natuke too much lärmakas küll esmapilgul, aga tema abikaasa väga muhe) ja jälgisin nende käitumist ja aktsenti ja stiili ja värki.. ja Jeti, kes on eriti äge väike must koer :D ja kas te olete kunagi mõelnud kuidas kõlab inglise keeles kaksteist kuud või kaksteist bussis?

Ja mu algne idee saada hakkama 10 taalaga päevas (mida ma tegelikult ka endale lubada saaksin ainult) on juba hävinud, sest ma ei saa ju parata, et maailma kõige parem puuviljasalat maksab 5 ja väike kohv Starbucksis, mida ma ka ju niiiii väga armastan 3 taala.. aga ma lohutan end iga arve juures sellega, et kõik see kola, mida ma neil päevil kokku olen ostnud on ühekordne kulutus ja kasutatav pikemat aega :) Või siis võin ma need lihtsalt Craigslistis või E-bays maha müüa..

Day 3

Tere hommikust kullakesed! Ma olen praegu nii väga naksis, et ei oska üldse kuskilt alustadagi! Tänane päev on olnud amazing! Ma juba tunnen, et kipun ameerikastuma ja ütlen iga nurga peal sorry ja naeratan ja rõhutan samu sõnu.. kuigi siiski küsitakse lakkamatult, et is it german or russian accent J Ja Carolaga eesti keelele enam ka kogu aeg üle ei lähe, mis tundub endalegi vahepeal imelik. Eriti kuna mul on siin alles kolmas päev.. aga tunnen end juba väga koduselt. Kolmas tüdruk meie pisikeses pesas – Stacey from Michigan – on tõeliselt vahva ja naljakas, imeilus ja väga pisike, räägib palju telefonis emaga, on tüüpiline siinne 24-aastane, mis võrduks meie.. umbes keskmise 18 aastasega.. kuna siin tõesti esimene kultuurierinevus, mis silma jääb on see, kui hilja inimesed suureks saavad.. on pärit väikesest linnakesest, kus ta on töötanud ettekandja ja lapsehoidjana ja on minu meelest natuke Texase aktsendiga, aga võibolla see on tegelikult tavaline ameerika aktsent.. ja ma juba hakkan harjuma hüüatustega nagu oh your serious! või oh my goood, its grooooss!.. ja see on armas, et ta ei ole kunagi kuhugi jala kõndinud ja kuidas ta imestab, et me ei vaata üldse telekat, aga samas on hirmus püüdlik, et meie ideede ja asjadega harjuda. Igasttahes – eile kui olin kirjutamise lõpetanud tegime end natuke ilusamateks ja saime kokku Afvshini ja Tomiga, et minna Chateau Mormont Hollywoodi. Ma olin väga murelik, kuna teatavasti ma olen siin alaealine ja tunnen end seetõttu jälle nagu 17, kui ma põhimõtteliselt väljas ei käinud, kuna mulle ei meeldinud see kahtlus, et kas saab sisse või mitte.. eriti ebamugavaks teeb selle asja siin see, et kõik mu uued tuttavad arvavad, et ma olen 21, kuna nooremate suhtes on siin tihti pehmelt öeldes eelarvamused. Anyway sain ma sisse teeseldes, et olen rumal ida-eurooplane ja ei räägi sõnagi inglise keelt ja tulin otse lennukilt ja ei võtnud ühtegi asja kaasa juuu.. ja Carola lubas vastutada, et ma ei jooks. Ehk siis oli mu veinijoomine väga ebamugav ja pidi kogu aeg jälgima, et see härra uksehoidja ei vaataks, kui me veini- ja veeklaase vahetasime ja kokkuvõttes läks mul igasugune alkoholitarbimistahe üle, eriti kuna uni oli ka peal ja köha väga ebamugav. Aga – see härra Avshim, kes omab siin koeraspaad, kuhu ta lubas mul minna saalitäie paukadega mängima (te võite ette kujutada KUI naksis ma sellest ideest olin) on erakordselt tore inimene (mis võib olla tingitud ka sellest, et ta on suure osa elust elanud Euroopas ja palju reisinud) ning tema Iisraelist tulnud sõber Tom ka. Jututeemad olid isegi usk ja ohutus ja kultuurid, mitte ordinary small-talk, mida ma ikka kohe üldse ei oska.. Täna ärkasin juba hommikul hea tujuga (mitte nagu eile kui ma olin väga nutukas meeleolus ja koduigatsuses) ja läksime alustuseks nende samade härradega sööma. (Söögiportsjonid on siin tõesti üle mõistuse suured – võtsin pool Aromas tellitud toidust koju kaasa ja eilsest kojutellitust on kõvasti üle poole alles..) Käisime üldse palju ringi linnas, Hollywood Boulevard on niiiii ägeee ja Merle peab kahjuks tulema tühja kohvriga, et siit midagi üldse saaks kaasa võtta.. näiteks käisime kingapoes, kus on üle 30 000 erineva kingapaari ja esimesest pilgust armusin juba väga paljudesse eriti erilistesse ja ilusatesse.. kingakontsad on siin keskmiselt oluliselt kõrgemad kui meil ehk siis nagu minu üldised lemmikud :p Pluss on siin tohutult igasuguseid riide ja nännipoode, mis on kõik eriti ahvatlevad ja üldse mitte kallid, mul lihtsalt ei ole neid asju mittttte kuhugi panna :( T-Mobilist sain telefonipaketi ja juba natuke hooman oma uut last Blackberryt ja.. ja Carola jaoks panka otsides pakkus meile abi tee otsimisel Ted Masur, kes on juhuslikult helilooja.. kuulan just ta sampleid ja sain ta kontaktid.. ja koju jalutades astus Stacey kogemata ette ühe rokkbändi mehele ja vabandusest hakkasime rääkima ja ta pakkus, et me võiksime tema videosse massiks minna.. ja kui nüüd koju jõudsime grocery`st, läksin oma imeilusale terrassile suitsetama (mida ma muide teen umbes ühe päevas, kui sedagi –aplausaplaus – siin lihtsalt keegi teine ei suitseta, ainult kanepit teeb vähemalt iga teine ja see lõhn levib tänavatel) ja kohtusin naabri-Michaeli – kirjanikuga, kelle juurde barbeque`le lähen kohe kui selle romaani siin lõpetan :) Eriti vahva, et siin on kõigil inimestel koerad ja soojem on ka juba, püüan harjuda igasuguste erinevate imelike mõõtudega nagu Farenheitides ja miilides ja naelades arvestamine.. oeh, nüüd ma enam ei jaksagi kirjutada ja palun vabandust, kui see kõik liiga segane on, aga minu sisemine kell on siiski veel 6:12 hommikul :)

Day 2

Ma olen jälle hirmus väsinud, aga püüan natuke kirjutada.Kell on teil seal 5:30 hommikul ka ja ma pean veel suutma päris mitu tundi ärkvel ja asjalik olla, kuigi uni on ammu silmas ja teen praegu lühidalt: Arvestades, et Eestis elutseb 1,3 ja siin 13 miljonit inimest, ei suuda ma hetkel veel mitte midagi hoomata. Minu kodulinnaks siin igasttahes ei saa mitte lugeda Los Angelest, vaid Hollywoodi, millest eemale on tõesti keeruline või pigem aeganõudev liikuda. Köha on aina hullem ja külmakad jms ka lisandunud, aga ostsin täna rohtusid ja kui need ei peaks aitama, siis ma ei tea :) Igasttahes täna käisime St. Monica Beachil võrkpalli alal, aga kuna siin on miskipärast just täna ja eile tuulised ja jahedad ilmad olnud (nagu meie suvised jaki-ilmad), siis ma rohkem värisesin rätikute sees ja mängus ei osalenud. Päris ookeanini jalutasin ka ja mõtlesin, et juba selle nimel maksis siia tulla.. meri pole mulle kunagi midagi tähendanud, aga see on kuidagi hoopis teistmoodi. Eriline. Anyway, sinna läksime preili Madise, mu teise roomy - imeilusa Stacey (kellest ma kirjutan teinekord pikemalt), Rogeri (keda võib vaadata seriaalis "24"), Anna (kes on episoodiliselt ühes uutest Niptucki osadest), Sala (kes oskab Ungari keelt ja on kaskadöör siin ja mujal), Baily (kes on imearmas roosa kaelarihmaga koer) ja veel mõnedega, kellest ma rohkem teada ei saanud ja nimed meelde ei jäänud :) Ostsin voodipesu ka ja rätikud ja olen peaaegu lahti pakitud ja väga tujukas - ühel hetkel tahaks asjad ruttu tagasi kokku panna ja Euroopat ja järgmisel olen väga entusiastlik ja rahul. Hoian teid kursis kumb mõte peale jääb :)

Day 1

Tere kullakesed! Panin just arvuti sisse, et saada aru, mis võiks olla kell ja kas ma võiksin juba hakata tegelema Londoni check-out-in`iga milleks ma vaimselt valmistunud olen juba mõnda aega, aga müstilisel kombel olen ma lennukis olnud ainult poolteisttundi ja teine sama palju on veel ees. Kuigi ma ei saa päris täpselt aru, kuidas ma olen selle ajaga jõudnud lõpuni lugeda raamatu, pähe õppida Playboy ja lennukiajakirja ja ohutuspaberi ja juua terve kohvi, arvestades, et ma siiski olen maailma kõige aeglasem kohvijooja.. igasttahes olen ma juba õnnelikult poolel teel. Hommikul eriti unisena ja halvaendelisena lennujaama minnes mul sellesse usku eriti polnud, sest a. mu kohver oli otseloooomulikult 26 kilo, mille tulemusena mul on nüüd isa eriti koledas vahuveinivedamiskotis käe otsas kuus kilo jalanõusid ja paberimajandust which makes külge riputatud asjade ülekilodeks umbes 10 = oli siiski halb mõte mitte madalad ketsid panna, b. tuli välja, et ma siiski pean Londonis pagasi välja võtma ja uuesti regama end, c. Helsingi lennu check-in hilines veerand tundi ja anyway pidi mul seal kahe lennu vahel olema pool tundi ja mul polnud aimugi, kus võiks seal leiduda transit check-in desk ja lennujaama saabudes ütles ka sealne passikontrollija väga nõutult, et tal on sellest sama vähe aimu nagu mul ja d. olen ma arvatavasti kaasreisijate ja riikidesse sisselubajate seas halvas nimekirjas kui katkulevitaja, sest ma siiski köhin non-stop ja olen näost rohkem loppis aasialase moodi kui tulevase american girl`i. See-eest olen ma aga juba palju innukam kui eelnevatel päevadel ja loen hoolega Epp Petrone „Minu Ameerika“ raamatuid ja püüan kõiki oma hirme teemal õumaigaadenmarmelaaden-mida-ja-miks-ma-olen-endale-kaela-võtnud alla suruda.. ja armastan teid seal! Aitäh kõigi nende sõnumite ja kõnede ja kallistuste eest.. väga südamesse läksid need kõik.

-------------------------------------

Selle kirjutasin teile nüüd juba 18 tundi tagasi ja kuna ma alates sellest pole siiani veel maganud ehk siis juba 24 tundi sai viis minutit tagasi tänast päeva, ma parem edasisest praegu ei jutusta, vaid keeran end ruttu oma ilusas väikeses pesas kerra - teised prouad läksid linna, aga ma ei ole suuteline üldse kontakti võtma kellegagi - ja kirjutan homme :)

Väga igatsus hakkab peale tulema, aga püüan uskuda, et see on lihtsalt üleväsimusest ja tegelikult on ju kõik vahvaaa .. see linn on lihtsalt üüratult ja harjumatult suur!