Vabandustega viivituse pärast

Ma ei tea kuidas kolmapaevast laupaev sai juba! Igatahes kaisin tana T-Mobile offices oma telefoni seadistamas ja saan nuud jalle ka bussis istudes teile siia kirjutada. Siin ma parasjagu olengi, pruun ja rahulolev ja teel Hollywoodi. Eile esimest korda alates veebruarist sinna minnes olin eneselegi ootamatult nii vaga onnelik iga maja ja boulevardi tahte nahes kui uldse voimalik! Naeratasin ainult ja tundsin end absoluutselt kodus..kui talvel arvasin, et mul on Hollywoodis elamisest selleks eluks kull, siis eile tundus, et see siiski oli veidi ennatlik statement..minu tanavad ja majad ja poed ja klubis ja burgeriputkad ja hirmtuutud turistid! Anyway sain seal kokku Jarnoga, kes on ka eriti tore ja kaisime kinos Public Enemies vaatamas (soovitan! - mulle meeldis isegi tulistamine ja veristamine). Vaga cool ja niiii Ameerika kuidas enne filmi algust tuleb uks tore inimene ette ja peab konet kuidas ta soovib kino poolt meeldivat elamust, tutvustab filmi, mida vaatama hakkama ja julgustab muredega enda poole poorduma ja telefone valja lulitama. Filmil oli eriti hea pildi kvaliteet ka veel, lausa margatavalt parem kui tavaliselt. Lemmikus Bossanovas kaisime soomas ka (Mai, Sangria on toesti hea seal!) ja ta saatis mu veel kodunigi (olenevalt trafficust pool tundi kuni tund Hollywoodist bussiga), et mul ikka turvaline oleks ja ma olen kogu selle toreda ohtu eest supertanulik! Sain ka vaga palju tahtsat turistiinfot ehk Pamela Anderson jookseb hommikuti rannas Malibust St Monicani ja Jessica Biel kaib Justini koertega jooksmas Runyon Canyonis (ma kaisin selle varavas varem koeraomanikele flaiereid jagamas ja minu karjaar seal peaks ka lahinadalail jatkuma) ja tean nuud tapselt kus Marciano elab ja Justini koeri pidavat hoidma tema araolekul uks siinne Eesti onu :)

--------------------

Siit kirjutasin veel mõnevõrra edasi, aga siis vajutasin mingit valet nuppu ja kõik kustus ära ja ma vihastasin piisavalt, et mitte uuesti alustada. Praegu on pühapäeva õhtu ja me istume Irka ja Tiiduga diivanil reas ning jälgime personaalset showd ehk Carolat köögis ümberkorraldusi tegemas. Mul on keskmine päikesepiste vms ehk nagu kunagi Egiptimaal kipitavad käed ja kestab iiveldus ja maailma suurim uni on ja palav on niikuinii koguaeg, sest parasjagu on LA suve kuumimad ilmad. Rannas isegi oli hommikul nii põrgulikult palav, et otsisin varju Alissat oodates ja kuna Hollywoodis ja valleydes on reeglina oluliselt palavam kui ookeani ääres, siis ma ei tea küll kuidas seal üldse need päevad üle elatakse. Mulle tundus siiski juba varsti, et randa võiks ju ikka minna, aga selle tulemusel, et ma alles mõne tunni pärast kaabu hankisin olen nüüd sellises juba kirjeldatud seisundis keras. Nats käisin jalutamas ja sellest hakkas küll parem, aga planeeritud koristamine on piirdunud ühe pluusi pesukorvini vedamisega, sest jõud sai kahjuks juba sellel teekonnal otsa :D Sel nädalal olengi palju aega rannas veetnud ja reedel käisin päris esimest korda elus ookeanis solberdamas! Ujumiseks seda nimetada ei saa küll, sest kaugemale kui põlvini vette ma ei julge minna, kuna juba seal on selline tunne, et lained viivad minema kui väga pingsalt vastupidisele ei keskendu (Terje, mul on meie kunagisest Saaremaa mereseiklusest vist ikka veel kerge trauma). Lõpuks ometi on aga ka ookeanivesi soe! Reedel mõtlesin ka, et loen nüüd rannatades Terje kingitud raamatut, aga Kristi Luik on ju Susan Luitsalu kõrval mu lemmikkolumnist ja seega oli see raamat juba järgmise päeva hommikuks kahjuks läbi (aitäh, kulla itaallanna!). Püüan veel oma nädala teist poolt meenutada.. neljapäeval käisin Tarmo juures, sain seal peatuva ja muidu Mehhikos resideeruva toreda Eesti tüdruku käest oma garderoobile olulist ja väga ilusat täiendust, magasin päeval ja öösel Alissa juures tuli ka nii ruttu uni, et Late Night Show vaataminegi jäi poolikuks, reede hommikul tegime nagu klassikalised USA mutid kunagi DVD järgi trenni (Rob astus oma korterisse poole salsa pealt sisse ja vaatepilt võis olla meeliülendav härrale, kes hommikul peale pikka töö-ööd stuudios koju puhkama saabus) ja edasisest juba oli juttu.. laupäeva tipp-sündmus oli Hollyood Bowlil Faith Hilli ja Hollywood Bowl Orchestra kontsert, kuhu läksin ühega, kellega teisipäeval Appleis tutvusin või õigemini visitkasid vahetasin (püüan harjuda sellega, et igal sammul võib leida toredaid ja/või kasulikke tuttavaid ja enamus inimestest, kes tänaval/kohvikus/toidupoes juttu teevad ei olegi kummalised sarimõrtsukad). Kontsert oli niisuperhüperägeeee ja tähed paistsid taevas ja see laululava asub mägede vahel ja seal on kohad nelja kaupa eraldatud väikeste lauakestega ehk siis maksab minna piknikutavaari ja oma veinipudeliga (mu nüüd juba üle nädala kestnud konstantne veinivaimustus ei ole ka peale tänahommikust peaaegu-pohmelli möödumas) + kui istuda tagataga murul, siis pidavat saama pileti sinna ka viie taalaga ehk ju poolmuidu ning mulle tundus, et tegelikult on sealt mõnusamgi vaadata kui eespoolsete hirmkalliste kohtade pealt, ekraanid on niikuinii igas suunas ja muusika kajab ikka ühtmoodi. Faith Hill oli nii vahetu ja laulis ju mu lemmiklaule (natukene salaja filmisin ka kuigi üks onu tuletas mulle meelde, et seda seal siiski teha ei tohi) ja orkester tegi esimeses pooles seadeid filmimuusikast ja nii hea oli üle pika aja klassikalist muusikat nautida, olin sellele tegelikult alles äsja mõelnud, et härra Leesi pingutused on veidi vilja kandnud ehk igatsen neid kontserte. Mu deit seevastu nii superhüperäge polnud, kuna tundus, et tal oli minuga oluliselt huvitavam kui minul tema, vana mustanahalise bassimängija ja ajakirjanikuga. Omamoodi lahe oli küll kohata siin kedagi, kes ei saadagi autot järele ja ei kiibitse ülevoolavalt, kuid ma arvan, et see kohting jääb meil küll viimaseks..vähemalt juulis ei paistnud kava kohaselt Bowlil ühtki põnevat kontserti tulevat :D Mul oli hea plaan võtta oma üllatuslikult hõõruvad kingad peale kontserti üksi jäädes ära ja paljajalu bussipeatusse jalutada (vast 4-5 blokki kontserdipaigast), aga härra otsustas mu koju ära saata, mille tulemusena kirusin igat sammu ja olen nüüd varustatud kuue (!) märgatava villiga varvastel. Täna oli varajane äratus, sest läksin Brad/Priiduga kaasa kui ta St Monicas võtetel oli (tema on siis see eestlane, kes siin filme teeb juba 12 aastat) ning juba seal olles luusisin Venice Beachil, veendusin selles kui odav ja kui hea valik siin ikka on, soetasin endale mõningat varustust, leidsin eriti hea sushikoha, kus saab nelja taala eest suure ja hea komplekti ning lõpuks ometi rannas ka hea coffee shopi - Groundwork oma orgaanilise kohviga on teiste kohvikettide kõrval mu südame võitnud - mõtlesin, kui õnnelik ma ikka olen ja chillisin niisama kuni Alissa ka randa jõudis. Hankisin endale mõningase põletuse, jalutasin St Monicasse, vaatasin veits poodides ringi, käisin vana sõbra Afshiniga lõunal ja koju jõudes tuvastasin endal juba kummalisi sümptomeid ehk rohkem polegi olnud suuteline midagi ette võtma. Olen veel vahepeal avastanud, et meie kant on üldiselt mehhiklasi täis (selgitab korteri asukoha kohta madalat hinda); ameeriklased tätoveerivad end sellisel määral, et randaminek võrdub mõnele vastavateemalisele festarile minekuga, kusjuures enamus armastab mingeid suuri värvilisi pilte või kirju; ikka veel on harjumatu ja absurdne, et hinnad on antud ilma maksudeta ehk kassas pead alati tasuma rohkem kui see hind, millest jutt; igal nurgal korraldatakse yardsale; veidra dushisüsteemi meie vannitoas olen ma vist ära lõhkunud ehk peaks tegelema selle parandustööga (küll ei mahu mulle pähe, et ma võiksin olla piisavalt tugev, et kraani küljest miskit ära murda, arvestades, et süsteem seisnebki mingi vidina välja tõmbamises ja selle keerutamises). Ja nüüd jõudsid Anneli ja Janno ka koju ja homme saabuvad Inna ja Sarah + 1 ehk kommuunikas algab täie hooga - kolmes toas üheksa inimest, kelle hulgas kaks paari. Kallistan teid! Iga päevaga tunnen, kuidas olen rahulikum ja positiivsem ja sallivam ja mõte hakkab aina paremini jooksma. Päikese all on hea.