Children International

Olen voodis ja kell on juba üks kuigi plaani kohaselt pidin ma täna esimest korda varakult koju ja magama tulema. Selle sama plaani järgi oleksin ma ka täna hommikul teile juba kirjutanud ehk nähtavasti pean selle ikka kohe ette võtma, et see üldse juhtuks, kuna homme on juba jälle üks organiseeritud päev :) Eile aga näiteks ei teinud ma terve päeva kohe meelega mitte midagi, kell pool seitse õhtul polnud ma veel koduriideid vahetanudki ja väljas käinud ainult maja ees pingil rullimas. Nii hea oli rahulikult netis ringi uurida ja muusikat avastada ja msnis oli ka kuidagi nii palju aknaid lahti, et aeg läks kiiresti. Olin ka esimest korda üksi kodus ning arvestades, et seda pole juhtunud üleüldse väga kaua, siis oli erakordselt mõnus omaette keras olla. Sain Jarnolt (mul on maailma kõige piinlikum kui ma nüüd selle nime kuidagi valesti spellisin, sest ta on hirmus tore poiss ja loeb ka seda blogi siin pealekauba, aga ta siin kasutab natuke teist nime ka ja mul on kujuteldav mäluhälve, mille taha mulle väga meeldib pugeda..) igasugust väga kasulikku infot igasuguste kohalike süsteemide kohta. Carola koju jõudes meenus tema jutuga seoses aga ka siinne jõusaalide/spordiklubide süsteem, millega esialgu paar nädalat tasuta käia saab ja tal on siin lähedal asuva 24/7 Fitnessi kaart niigi olemas. Selgus küll, et siin lähedal tähendab utoopilist kaugust meie pesast (või siis pole ma enam lihtsalt kõndima harjunud), kuid jõusaalis sai käidud ja mul on nüüd kaheks nädalaks tasuta kaart mõne naeratuse ja ühe maasika hinnaga käes (nimelt antavat selles konkreetses kohas alustuseks tavaliselt vaid nädal tasuta). Eriti põnev on see, et trenni võib teha seitse päeva nädalas 24/7 – ma tahaks kohe meelega mõnikord öösel minna ja näha palju kliente seal kohal on. Ruumid on massiivsed nagu siin riigis ikka kõik ja eilsel õhtusel ajal ka puupüsti täis. Peale trenni trippisime koju sööma ja ilusaks saama, et minna mu lemmikklubisse Apple`isse, mis asub West Hollywoodis ehk geilinnaosas ja mis on üleüldse igatpidi vip koht ja mulle juba talvel teistest siinsetest kohtadest rohkem meeldis. Teisipäev on siin ikka põhiline peopäev nädala sees ja eile toimus seal Mickey Rourke`i uue filmi esikapidu, kus mängis Carola tuttav Dj Cobra ja as usual olid ees papparazzod ja see pildistamissein ja värk.. noh, kus on need mingid kirjad ja siis seal ees pildistatakse kõiki saabujaid.. ja nii soe tunne oli minna siin üle pika aja välja ja näha kohe sissepääsu kõrval asuvas vip sectionis (sest igal vip klubil peab ometi olema ka eradli vip section, mis küll kedagi väga ei eralda, vaid pigem on see paigutatud nii, et kõik näeksid, kellel on õigus seal viibida) vanu tuttavaid (Roger ja Laurent, kellega suhtlesin sügisel oma esimestel nädalatel siin), kes juhuslikult ka selle klubi uued omanikud on alates sellest nädalast :D Meenutasin veelkord KUI halb komme see on, et igal laual on viinakarahvin ja morsikannud, millest ei ole mitte kuidagi võimalik midagi maitsvat kokku segada.. ja arvestades, et punkt kell kaks pannakse kõik tuled põlema ja hakatakse inimesi ukse poole ajama (hoogsalt ja valjult ja hiigelturvameeste poolt ja väga efektiivselt), siis ei saanudki selle ajaga midagi fenomenaalselt juhtuda :) Oli teisigi tuttavaid seal ja fun. Jälgisin vahepeal ühte seltskonda mõeldes, et kuidas on võimalik, et nii palju piltilusaid inimesi on üldse olemas terve maailma peale kokku ja samas olid mõned prouad ja härrad tulnud nagu Texase kõrtsi ja voolasid ringi ka veel oma lisakilodega :) As usual, olin ma klubi pikim inimene (mõned üksikud mees-erandid siiski õnneks olid) ja väga vip klubist, mille eest autojuhid inimesi laiali sõidutasid jalutasid prouad bussipeatusse, et ühineda seal öösel ringi kulgevate kodutute mehhiklastega :D Tegelikult oli see nats hirmus ka – ma ei tea kuidas ma varem siin suurt midagi ega kedagi ei kartnud, aga nüüd olen jälginud, et üksinda hämaras välja siiski ei jääks.. ja miniminikleidi ja killerkontstega blondil kell pool kolm öösel bussis pole ilmselgelt kõige ohutum + bussijuht kihutas, aga kui läksime ettepoole, et mitte peatust maha magada (bussid nimelt peatuvad ainult siis kui mööda seinu jooksvast nöörist enne vajalikku peatust tõmmata), märkas Carola, et härra bussijuhil oli silm kinni vajunud (ärge muretsege, ema ja vanaema, ma enam nii ei tee). Täna pidin hommikul vara juba kohtuma kahe Eesti poisiga, kes USAs ringi tripivad ja kellele juba mõnda aega tagasi olin lubanud siinkandis tuuri teha, aga õnneks magasid ka nemad sisse ja minu korterikaaslased vast armastavad mind peale tänast vähemalt kümmet mu tapjahelinaga äratuse edasi lükkamist veidi vähem.. noh, ega mul oma tõelist tüütut palet vast liiga kaua niikuinii varjata ei õnnestu :D Läksin siiski Santa Monicasse ja enne kui poisid sinna jõudsid, lasime meie Carolaga end tänaval ära rääkida ja mul on nüüd väike vaene hoolealune kuskil kaugel maailmas.. organisatsioon Children International nimelt töötab nii, et saad 22 dollarilise annetusega kuus toetada pisikest hädalist ühes programmis osalevatest riikidest – näiteks on seal mõned Ladina-Ameerika riigid, India, Filipiinid.. ja siis nad saadavad sellest nunnust sulle pildi kaks korda aastas ja hoiavad kursis sellega, kuidas ta elu arenenud on.. ma mõtlesin, et minu jaoks on see tegelikult ühe poeskäigu või kleidi raha, aga kuskil kaugel on see üpris suur summa ja no ma igatahes väga loodan, et minu annetusi ei saa endale see Michaeli-nimeline tüüp, kelle abil ma täna pabereid täitsin ja, et ta ei saada mulle lihtsalt oma libamailikalt guuglist otsitud pilte vaestest lastest kui meelde tuleb! Vaadake ka selle programmi kohta netist ja ma hoian teid siit kursis, milline laps mulle sattus ja kas kõik toimib :) Nimelt saab panna igasuguseid eelistusi, aga ma panin end Emergency Listi kirja ehk siis see pisike võib olla lihtsalt mõni kehvemas olukorras tüüp ükskõik kust maailmast ja sugu pole ka veel teada. Kui ma päeva heateo olin korda saatnud, jalutasime poistega läbi Santa Monica ja Venice`i, kus mu lemmikhull elektrikitarri ja ratastega nats solvus, sest mul polnud talle raha anda pildistamise eest (hull ärikas, tal olid enda pildiga t-särgid ka müügiks) ja käisime Wokcanos jällegi söömas ja siis arutasime Robi/Alissaga tuleviku(töö/muusika)plaane, olin sellest väga inspireeritud ja heas tujus, läksime nende juurde, Rob tegi Tai toitu ja Alissa kooki ja vaatasime filmi ja jõime veini ja siis hängisime veel meie korteris, näitasin Robile oma viimast showd ja nüüd see lõpp läks nii kokkuvõtlikuks, sest ma märkasin, et kell saab kohe kaks öösel, aga peab siiski möönma, et ma olen hirmtubli, et ma end olen suutnud kokku võtta ja päriselt iga päeva kohta midagi kirjutada ;)

kuulake Drake – Best I Ever Had