Friday, September 4, 2009
Sunday, August 23, 2009
I am loving it!
Pyhapaeva hommik. Istusin bussis maha ja motlesin, et kui ma nyyd kohe ja siin ja praegu ennast kokku ei vota, siis see blogi enam taiendusi ei nae. Taaskord on pooleteise kuuga elu nii paika lainud, et kohe yldsee ei taha oma aega kirjutades veeta ja kuna arvutit mul ikka veel pole, siis ei juhtu seda voimalust ka liiga tihti. Tahan MacBooki! Ja saan ka kohe kui kooliallahindlused UCLAs hakkavad, mu armas siinne ema-psyhholoogiaprofessor-Consuelo aitab mul selle sealt katte saada. Seniks aga veedan aega alates teisipaeva hommikust 6nda septembrini Puerto Vallartas - dzungel, maja ookeani kaldal ja Mehhikooo! Seal on teisi eestlasi ka elutsemas ning Tarmol sopru (kelle juures ma seal ookeani ja dzungli piiril ka pesitsen) ja mul on juba natuke reisiarevus ka, kuigi lahen hea meelega yksinda uusi inimesi kohtama. See pidavat olema ka Mehhiko geipealinn ;) Tagasi tulles olen paeva Mexico Citys ka, how cool is that! Ja muidu elangi nyyd kuni Eestini selles samas oma paradiisikorteris, mida eelmisel korral kirjeldasin, no more community life seekord! Ma olen nii siiralt tanulik koige selle eest..
Minu paevi sisustavad peale iseendaks olemise nautimise ja toredate inimeste peamiselt veel Maximus - minu too - olen koerahoidja. Maximuse pere on nadalaks reisil ja ma kain teda paitamas, pissitamas, jalutamas ja laskmas ennast narida, mis kuulub ta lemmikhobide hulka. Mu beebi on samasugune nagu Happy 7th Heavenist ja ylienergiline ja imearmas ja mul on taitsa kahju, et see toovark homsega labi saab. Yleeile votsime ta Alissa juurde ooseks, sest ta yldse ei taha yksinda olla ja hakkab hammastega riietest kinni kui minema hakata.. Ja see kutsikas on mulle lisaks moningasele sissetulekule andnud kindla teadmise, et ma ei ole valmis ei koeraks ega lapseks! Way liiga palju tegemist ja vastutamist. Ja lapse suhtes etendas ta mulle oosel programmi.. Kui ma puhtjuhuslikult olin surmvasinud ja parimas unes:
Ligikaudu 4.30 AM haugatus (haukumine on seal majas kategooriliselt keelatud)
Arkan, toon ta voodi poole, paitan ja ta jaab magama
Mina jaan magama
Ligikaudu 4.50 haugatus
Arkan, toon ta voodi poole, paitan ja ta jaab magama
Mina jaan magama
Ligikaudu 5.30 haugatus.. Jnejne
Ilmselgelt oleksin ma kohutav narvihaige koera-/lapsevanem.
Siis oli vahepeal programmis nadal Killuga, mis juhtus vaga spontaanselt ja sisaldas vaga palju jutustamist ja veinitamist ja mu salaunistuse taitmist ehk oosel ookeani aarde minemist (enne ookeanini joudmist on pikalt liivaranda ja pimedust ja voimalikke kodutuid ja muid kummalisi inimesi).
Ja ma liiklen nyyd rattaga! Esiteks, mina ja liiklen! Need kaks yhes lauses on juba liig ja ratas veel sinna juurde ilmselgelt, aga ma olen taitsa tubli juba ja ise vaga rahul :) Mu esimene rattaots vottis kyll poole kauem aega kui arvata voiks kuivord orienteerumine kais vastavalt reeglile "valdi iga vasakpooret", aga see hakkas kiirelt paranema :) Tanu sellele avastan ka aina rohkem, et Los Angeleses peidab end uskumatu hulk absoluutselt erineva vibe ja iseloomu ja valimusega linnu, paralleelsed tanavad voivad olla kui erinevad maailmad ja mu uusim lemmik on kodu lahedal asuv Abbot Kinney street oma vaikeste butiikide ja romantiliste kohvikutega, mis on koik rohelie motlemisega seotud.
Coelho - Zahir - nii minu raamat.
Minu paevi sisustavad peale iseendaks olemise nautimise ja toredate inimeste peamiselt veel Maximus - minu too - olen koerahoidja. Maximuse pere on nadalaks reisil ja ma kain teda paitamas, pissitamas, jalutamas ja laskmas ennast narida, mis kuulub ta lemmikhobide hulka. Mu beebi on samasugune nagu Happy 7th Heavenist ja ylienergiline ja imearmas ja mul on taitsa kahju, et see toovark homsega labi saab. Yleeile votsime ta Alissa juurde ooseks, sest ta yldse ei taha yksinda olla ja hakkab hammastega riietest kinni kui minema hakata.. Ja see kutsikas on mulle lisaks moningasele sissetulekule andnud kindla teadmise, et ma ei ole valmis ei koeraks ega lapseks! Way liiga palju tegemist ja vastutamist. Ja lapse suhtes etendas ta mulle oosel programmi.. Kui ma puhtjuhuslikult olin surmvasinud ja parimas unes:
Ligikaudu 4.30 AM haugatus (haukumine on seal majas kategooriliselt keelatud)
Arkan, toon ta voodi poole, paitan ja ta jaab magama
Mina jaan magama
Ligikaudu 4.50 haugatus
Arkan, toon ta voodi poole, paitan ja ta jaab magama
Mina jaan magama
Ligikaudu 5.30 haugatus.. Jnejne
Ilmselgelt oleksin ma kohutav narvihaige koera-/lapsevanem.
Siis oli vahepeal programmis nadal Killuga, mis juhtus vaga spontaanselt ja sisaldas vaga palju jutustamist ja veinitamist ja mu salaunistuse taitmist ehk oosel ookeani aarde minemist (enne ookeanini joudmist on pikalt liivaranda ja pimedust ja voimalikke kodutuid ja muid kummalisi inimesi).
Ja ma liiklen nyyd rattaga! Esiteks, mina ja liiklen! Need kaks yhes lauses on juba liig ja ratas veel sinna juurde ilmselgelt, aga ma olen taitsa tubli juba ja ise vaga rahul :) Mu esimene rattaots vottis kyll poole kauem aega kui arvata voiks kuivord orienteerumine kais vastavalt reeglile "valdi iga vasakpooret", aga see hakkas kiirelt paranema :) Tanu sellele avastan ka aina rohkem, et Los Angeleses peidab end uskumatu hulk absoluutselt erineva vibe ja iseloomu ja valimusega linnu, paralleelsed tanavad voivad olla kui erinevad maailmad ja mu uusim lemmik on kodu lahedal asuv Abbot Kinney street oma vaikeste butiikide ja romantiliste kohvikutega, mis on koik rohelie motlemisega seotud.
Coelho - Zahir - nii minu raamat.
Thursday, August 13, 2009
Kone emale ja lyhiuudised
Kondisin tana peale pooleteisttunnist und (Tarmo teise tuppa kolis minu eestvedamisel Killu, kes on siin end tantsualal taiendamas, aga keda ma tegelikult enne ise ei tundnudki ja me natuke leidsime teineteist eile) toole. Tooks stuudiopublikuks olemine, mille eest makstakse 8 taala tunnis. Hilineda ei tohi minutitki. Koigepealt jaan ma obviously esimesest vajalikust bussist maha. Just eile raakisin Killule, kuidas ma ei usalda neid igasugu juhuslikke autosid, kes siin kyyti pakuvad vahel, kuigi kellegagi meist pole sellega ebameeldivat kogemust. Tana motlesin, et no whatevs ja votsin yhe tasuta taksosoidu vastu. Nats kujutasin ette inimroovlitest armeenlaste salga eest pogenemist, aga harra taksojuht oli vaga sympaatne ja viis mu jargmise bussini - Inglewoodi. See linnaosa on kyll ohutum kui ma pikka aega arvasin, aga siiski mustanahalistega asustatud ehk signaalid kolasid ypris tihedalt kuniks ma seal hilinevat bussi ootasin. Bussis motlesin, et huvitav kas mustanahalised Eestis naiteks voi muidu peamiselt valgete inimeste seas tunnevad end samamoodi kui mina seal tais bussis ainsa valgena. Bussi pealt joostes joudsin 5 minutit enne oige telestuudioni, aga ohoo - gps naitas kogemata just nyyd maja valel pool tanavat ja oigesse kohta joudsin moneminutilise hilinemisega. Pidin selgitama, et mu lyhikesed pyksid ei ole kindlasti mitte shortsid, vaid lyhike versioon suit-pantsidest (jattes targu mainimata, et ylejaanud publik oli kyll seelikutes, aga hirmkoledalt ara voobatud ja ypris kehvalt kokku pandud riietes ja kui ma oleksin kontsad pannud, siis oleksin neist veelgi pikem kui niigi). Valjas ootas, ma arvan, umbes 70-80 inimest, kes olid siis eelnevalt piltide pohjal valja valitud. Nendest voeti ainult "hot chicks" ehk 15-20 preilit kellede seast hilinejad veidi aja parast elimineeriti. Nats kahju oli kyll koigist neist meestest, kes olid ulmevara ylikondades sinna passimas tulnud.. Anyway ei saanud sealt algust ka minu stuudiopublikukarjaar. Selle asemel tegin hoopis kone koju emale. Skype kaudu saab ikka Eesti tavanumbritele mu telefonipaketiga tasuta helistada. Vaikevenna votab vastu ja ma olen eriti roomus ja palun emme kutsuda. Ta ytleb nagu ikka tihti, et emmet vist pole..aa, ei, juba tuli. Emal on kuidagi kummaline haaletoon. Kysin selle kohta, aga kuna ta ise ytleb, et ei, siis syydistan kaugekone ja vuristan kui tore oli ta kirja saada. Ema kysib kahtlustavalt, et mis kirja.. No e-maili noh! Ema on natuke aega tasa ja kysib, ega ma akki valele numbrile ei helista. Mina - no loomulikult mitte, kuidas te muidu saaks vastu votta! No akki kontrollin.. Mismotttttes ma olin vale numbri valinud! Sellised asjad juhtuvad ainult minuga!! Kellegi teise emme ja vend naersid veel natuke aega koos minuga telefoni otsas ja oma ema ma katte ei saanudki :D
Lyhiuudised:
Meie Uus-Meremaa neiudest mu lemmikum sai insuldi ning on ypris kurvas seisus. Uskumatu, ta on 20! Nyyd juba loodetavasti ilma seisundi halvenemata kodus ja soovin vaga, et ta suudetakse paasta, motlen ta peale.
Haigla, kus me teda vaatamas kaisime, on nii Eesti! Vana ja kulunud.
Eelmisel nadalal veetsime moned paevad Big Bearis, mis oli absoluutselt suureparane!
Enne seda laksime ohtul valja, Carola sobranna sobra juurde, korgele Hollywood Hillsi. Veebruaris kaisime seal teiste preilidega hangimas siin puhkavate St Louisi sportlastega. Selline maja, kus on naiteks oma kino, toeline miljoni-dollari-vaade, poistel oli kokk jms. Mis te arvate, kui yllatunud ma voisin olla kui me soitsime samasse majja! What are the chances noh! Ja seekordne voorustaja, siis raakis, et jah, ta on samast kandist ja yyris seda neile vahepeal..
Lyhiuudised:
Meie Uus-Meremaa neiudest mu lemmikum sai insuldi ning on ypris kurvas seisus. Uskumatu, ta on 20! Nyyd juba loodetavasti ilma seisundi halvenemata kodus ja soovin vaga, et ta suudetakse paasta, motlen ta peale.
Haigla, kus me teda vaatamas kaisime, on nii Eesti! Vana ja kulunud.
Eelmisel nadalal veetsime moned paevad Big Bearis, mis oli absoluutselt suureparane!
Enne seda laksime ohtul valja, Carola sobranna sobra juurde, korgele Hollywood Hillsi. Veebruaris kaisime seal teiste preilidega hangimas siin puhkavate St Louisi sportlastega. Selline maja, kus on naiteks oma kino, toeline miljoni-dollari-vaade, poistel oli kokk jms. Mis te arvate, kui yllatunud ma voisin olla kui me soitsime samasse majja! What are the chances noh! Ja seekordne voorustaja, siis raakis, et jah, ta on samast kandist ja yyris seda neile vahepeal..
Tuesday, August 4, 2009
Vahekokkuvote
Ma pole kindel, millal see postitus teieni jouab, kuna mu arvutis oli eile ohtul 23 viirust ning firewall ytles pohimotteliselt tsau-pakaa ning Gab saab tulla seda yle vaatama alles mone paeva parast. Praegu, neljapaeva ohtul, olen aga teel koju. Koju, kus mul on kaks tuba, kaminas tuli, oma kook oma ahju ja pliidi ja suure kylmiku ja mikrokaga (uskumatu, kuidas selliseid asju voib hinnata), kuunlas polevad, maas on vaibad, voin valida kummas suures voodis suurte patjade vahel ma magada tahan, riideid votan oma garderoobist ja valitseb rahu. Koju, kus yhe ukse ees on terrass, mille ees veel suurem ruum puude ja poosastega ning edasi minnes jouan labi jousaali basseini aarde ja sauna. Teisest uksest valja minnes avaneb suur terrass jahisadama kohale, kus on maailma parim varske ookeaniohk ja tooli peal keras teed juua ja paikest loojumas vaadata. Ma elan moned nadalad yksinda Marina del Reys ja olen selle eest nii vaga tanulik! Korteriomanik muide jaab voibolla planeeritust kauemakski reisima ehk naudin oma suveparadiisi veel monda aega, juhuu! Ookeani aarde jalutan sellest pesast viis minutit ja esmalt jouan pierini, mille peal mulle jatkuvalt meeldib jalutamas kaia ja tipust ookeani vaadata voi tagasi linnale - pierid, mis igas rannas olemas on (ja mis mulle jatkuvalt Baywatchi meenutavad - koik ju alati uppusid seal nende alustalapostide vahel), on just nii pikad, et tipust saab mehhiklastest kalameeste ja nende perekondadega koos naha pikka rannajoont ja minu jaoks on selles algusest peale midagi maagilist olnud. Mitte siis kalameestes vaid selles ookeani kohal olevas atmosfaaris yleyldiselt. Raha parast, mis nyyd yyri peale ei kulu, ei pea siiski muretsema - laksin tana korraks teel yhele yritusele Rossist labi ja kahjuks oli kontsert selleks ajaks loppemas kui sealt uue tagi, teksade, kleidi ja kahe paari kingadega lahkusin :D No aga ei ole ju voimalik, et sellise nimekirja korralikke ja imeagedaid asju saab 75 taala eest!
---------------------------------
Siis markasin Alissat rattaga bussi korval soitmas - vihje, et olen juba oma peatuse lahistel :) Nyyd aga kaisin naiteks just kaubanduskeskuses vargil :D Nimelt on Sephoras koik aplikaatorid ja huulepintslid testerite jaoks olemas ehk miks ometi peaks selliste asjade eest maksma, kui on voimalik neid kaia hulgi taskusse libistamas (Merli ja Merle, on vaja muidu? :D). Olin oosel Hollywoodis, kuna otsustasin vahelduseks eestlaslikul kombel kaia peol, mis ei loppe kell 2. Klubi Kingkong - ei soovita. Voi soovitan juhul kui teile meeldib Yberblingen. Pidu kestis yllatuslikult neljani (ma ei tea, kuidas neil seda teha onnestus, kuna peale 2te peaks olema alkoholiga everywhere koik), aga kuna ma olin valjas siinsete eestlastest kuttide seltskonnaga (ehk miinustes voimalusega kellegi uue ja huvitavaga tutvuda ja seal polnud ka yhtki inimest, kes oleks ponev tundunud) ja house ei ole just my cup of tea, laksime juba kolmest Jarno juurde veinitama ja varsti peale seda kui teiste harradega ka veidi aega istutud sai, oli uneaeg ju ja obviously ei tahtnud ma asuda tunniajasele reisile koju. Sellest, et ma magamistoa vallutasin, polnud aga midagi, sest kui Jarno pool yheksa kohvi ja hommikusooki voodisse toi, polnud ta veel magama lainud ja nad olid minu une jooksul teises toas suuremat mollu teinud :) Aitah sulle, armas Jarno, selle kohvi ja koige eest, I had greaaat time! Tegelikult ei ole ta siiamaani magama lainud ja kell on kaks labi, hull mees! PS Ta on kaine!
Anyway, ma usun, et teil pole vaga ponev lugeda ylevaadet mu igapaevastest tegemistest (including peamiselt sook-paike-uni-raamatud-preilid-paike-paike). Kirjutan parem monedest siinsetest systeemidest.
Systeem Laundry:
Pesumasina kodus omamine pole tavaline. Reeglina on kortermajadel laundry room, kus koik oma pesu kaivad pesemas. Seal on kindlasti olemas ka kuivati. Pesumasin aktsepteerib ainult 25-sendiseid ja pesu+kuivati on 2.25 ehk vajad ypris mitut quarterit kui tahad mitu masinatait pesta. Viisakates majades nagu minu praegune paradiis on olemas selleks vastav systeem. Valisukse juures on seal nimelt aparaat, kus saad oma pesumasinakaarti laadida. Kaart on umbes nagu hotelli uksekaart. (Majad on muide yldse nagu hotellid, mul on praegu nt front desk ja office majal ja ylesehitus on hotellilik - koridorid ja nende ristumiskohtades ruumid tugitoolide ja taimedega jms). Barry Ave majas aga igasugune abistav systeem puudub, kuid onneks on meil lahedal pesumaja, kus saab vastavas masinas rahatahti 25-sendisteks vahetada.
Systeem suitsetamine:
Klubis baaris suitsu ei myyda, kyll aga on paljudes kohtades wc-s keegi, kelle kaest void osta koiksugu tavaari, sealhulgas suitsu ja ka yhekaupa makstes siis dollar sigareti eest. Toidupoes suitsu kas ei myyda voi on need eraldi kapis kassadest edasi (asukohavalik arusaamatu). Suitsupakk maksab kuskil 7- taala. Geeee kui hea, et ma ei suitseta!
Buss teeb peatuse igal tanavanurgal. Igal. Konnid kaks peatusevahet keskmiselt neli minutit.
Nagin West Hollywoodi ja Hollywoodi piiril yhel ohtul bussipeatuses (selles kus tavaliselt pidavat palju prostituute olema) dragi. Meik absoluutselt laiali, robustselt ja mooda varvitud, aga nagi siiski nii naine valja. Ja tal olid nii ilusad sygavad silmad ja soe haal. Dragides on alati midagi seletamatut ja ilusat.
Rannas rattatee yletamiseks maksab veidi aega varuda, liiklus on nii tihe.
G-Force on kohutav film! Reede ohtul, peale tervet paeva mimosade ja basseini seltsis, ei suutnud me Alissa ja Robiga otsustada, mida vaatama minna ja 3D pani otsustama selle kasuks, ma ei olnud varem 3D filmi nainud ka. Selle osaga jain ma ka vaga rahule, aga see film.. Ma ei maleta, et ma oleks midagi niiii cheesyt ja igavat ja sisutut ja halba nainudki! See oli vist karistus selle eest, et ma eelnevalt leidsin, et Alissa filmivalik oleks cheesy.
Bussis istub niivord kihvti valimusega naine, et tahaks pilti teha. Lumivalge naha ja sama valgeks blondeeritud juuste ja kulmudega mustanahalise luustikuga (oeldakse vist nii, naojooned ja koik see vark noh) ja suurte neegrihuultega ja afrosoenguga.
Yks (kohalik) tuttav arvas, et siinsed inimesed on eurooplastest abivalmimad ja sobralikumad, sest USAs pole inimestel nii traagilist ajalugu ega sellega seoses hirme teiste inimeste suhtes. Well, on see siis nii voi ei, aga mulle see igatahes sobib. Ykskoik, et suur protsent neist, kes sinult paeva jooksul kysivad, kuidas sul laheb, vastust ara ei ootagi - kui sa ytled iga paev kordi ja kordi, et sul laheb hasti, siis see teebki paeva roomsamaks ja enesetunde paremaks ja nende viisakuste vahetamise ajal naeratamisele lisaks lugedes veel koiki neid kordi kui vastutulijad sulle tanaval naeratavad ja komplimente teevad ja sa sellega harjudes hakkad samaga vastama - it makes you a better man. Mulle tundub.
Eestlaste basseinipeol kaisin ka. Vaatasime tantsupidu ja koik pingutasid eesti keelt raakida, kuigi suurem osa seltskonnast olid juba mujal syndinud ja naljakas, kuidas neil on koigil voimalikult eestiparased nimed (Milvi, Matti, Tiina, Kadri jne jne), aga inglise keelt raakimas on neid nii palju loomulikum kuulata kui eesti keelt. Valimuselt siiski olid enamus vaga eestlaslikud, blondid voi kartulikoorekarva ja naojooned ja koik.. tantsupidu vaadates tundusid seal ka koik inimesed yhte eestlase nagu olevat :) Ja neil olid nii toredad lapsed, kes ka tublisti raakisid, kuigi omavahel olles kaisid mangujutud ikka inglise keeles. Ja ise olid ka supervahvad!
---------------------------------
Siis markasin Alissat rattaga bussi korval soitmas - vihje, et olen juba oma peatuse lahistel :) Nyyd aga kaisin naiteks just kaubanduskeskuses vargil :D Nimelt on Sephoras koik aplikaatorid ja huulepintslid testerite jaoks olemas ehk miks ometi peaks selliste asjade eest maksma, kui on voimalik neid kaia hulgi taskusse libistamas (Merli ja Merle, on vaja muidu? :D). Olin oosel Hollywoodis, kuna otsustasin vahelduseks eestlaslikul kombel kaia peol, mis ei loppe kell 2. Klubi Kingkong - ei soovita. Voi soovitan juhul kui teile meeldib Yberblingen. Pidu kestis yllatuslikult neljani (ma ei tea, kuidas neil seda teha onnestus, kuna peale 2te peaks olema alkoholiga everywhere koik), aga kuna ma olin valjas siinsete eestlastest kuttide seltskonnaga (ehk miinustes voimalusega kellegi uue ja huvitavaga tutvuda ja seal polnud ka yhtki inimest, kes oleks ponev tundunud) ja house ei ole just my cup of tea, laksime juba kolmest Jarno juurde veinitama ja varsti peale seda kui teiste harradega ka veidi aega istutud sai, oli uneaeg ju ja obviously ei tahtnud ma asuda tunniajasele reisile koju. Sellest, et ma magamistoa vallutasin, polnud aga midagi, sest kui Jarno pool yheksa kohvi ja hommikusooki voodisse toi, polnud ta veel magama lainud ja nad olid minu une jooksul teises toas suuremat mollu teinud :) Aitah sulle, armas Jarno, selle kohvi ja koige eest, I had greaaat time! Tegelikult ei ole ta siiamaani magama lainud ja kell on kaks labi, hull mees! PS Ta on kaine!
Anyway, ma usun, et teil pole vaga ponev lugeda ylevaadet mu igapaevastest tegemistest (including peamiselt sook-paike-uni-raamatud-preilid-paike-paike). Kirjutan parem monedest siinsetest systeemidest.
Systeem Laundry:
Pesumasina kodus omamine pole tavaline. Reeglina on kortermajadel laundry room, kus koik oma pesu kaivad pesemas. Seal on kindlasti olemas ka kuivati. Pesumasin aktsepteerib ainult 25-sendiseid ja pesu+kuivati on 2.25 ehk vajad ypris mitut quarterit kui tahad mitu masinatait pesta. Viisakates majades nagu minu praegune paradiis on olemas selleks vastav systeem. Valisukse juures on seal nimelt aparaat, kus saad oma pesumasinakaarti laadida. Kaart on umbes nagu hotelli uksekaart. (Majad on muide yldse nagu hotellid, mul on praegu nt front desk ja office majal ja ylesehitus on hotellilik - koridorid ja nende ristumiskohtades ruumid tugitoolide ja taimedega jms). Barry Ave majas aga igasugune abistav systeem puudub, kuid onneks on meil lahedal pesumaja, kus saab vastavas masinas rahatahti 25-sendisteks vahetada.
Systeem suitsetamine:
Klubis baaris suitsu ei myyda, kyll aga on paljudes kohtades wc-s keegi, kelle kaest void osta koiksugu tavaari, sealhulgas suitsu ja ka yhekaupa makstes siis dollar sigareti eest. Toidupoes suitsu kas ei myyda voi on need eraldi kapis kassadest edasi (asukohavalik arusaamatu). Suitsupakk maksab kuskil 7- taala. Geeee kui hea, et ma ei suitseta!
Buss teeb peatuse igal tanavanurgal. Igal. Konnid kaks peatusevahet keskmiselt neli minutit.
Nagin West Hollywoodi ja Hollywoodi piiril yhel ohtul bussipeatuses (selles kus tavaliselt pidavat palju prostituute olema) dragi. Meik absoluutselt laiali, robustselt ja mooda varvitud, aga nagi siiski nii naine valja. Ja tal olid nii ilusad sygavad silmad ja soe haal. Dragides on alati midagi seletamatut ja ilusat.
Rannas rattatee yletamiseks maksab veidi aega varuda, liiklus on nii tihe.
G-Force on kohutav film! Reede ohtul, peale tervet paeva mimosade ja basseini seltsis, ei suutnud me Alissa ja Robiga otsustada, mida vaatama minna ja 3D pani otsustama selle kasuks, ma ei olnud varem 3D filmi nainud ka. Selle osaga jain ma ka vaga rahule, aga see film.. Ma ei maleta, et ma oleks midagi niiii cheesyt ja igavat ja sisutut ja halba nainudki! See oli vist karistus selle eest, et ma eelnevalt leidsin, et Alissa filmivalik oleks cheesy.
Bussis istub niivord kihvti valimusega naine, et tahaks pilti teha. Lumivalge naha ja sama valgeks blondeeritud juuste ja kulmudega mustanahalise luustikuga (oeldakse vist nii, naojooned ja koik see vark noh) ja suurte neegrihuultega ja afrosoenguga.
Yks (kohalik) tuttav arvas, et siinsed inimesed on eurooplastest abivalmimad ja sobralikumad, sest USAs pole inimestel nii traagilist ajalugu ega sellega seoses hirme teiste inimeste suhtes. Well, on see siis nii voi ei, aga mulle see igatahes sobib. Ykskoik, et suur protsent neist, kes sinult paeva jooksul kysivad, kuidas sul laheb, vastust ara ei ootagi - kui sa ytled iga paev kordi ja kordi, et sul laheb hasti, siis see teebki paeva roomsamaks ja enesetunde paremaks ja nende viisakuste vahetamise ajal naeratamisele lisaks lugedes veel koiki neid kordi kui vastutulijad sulle tanaval naeratavad ja komplimente teevad ja sa sellega harjudes hakkad samaga vastama - it makes you a better man. Mulle tundub.
Eestlaste basseinipeol kaisin ka. Vaatasime tantsupidu ja koik pingutasid eesti keelt raakida, kuigi suurem osa seltskonnast olid juba mujal syndinud ja naljakas, kuidas neil on koigil voimalikult eestiparased nimed (Milvi, Matti, Tiina, Kadri jne jne), aga inglise keelt raakimas on neid nii palju loomulikum kuulata kui eesti keelt. Valimuselt siiski olid enamus vaga eestlaslikud, blondid voi kartulikoorekarva ja naojooned ja koik.. tantsupidu vaadates tundusid seal ka koik inimesed yhte eestlase nagu olevat :) Ja neil olid nii toredad lapsed, kes ka tublisti raakisid, kuigi omavahel olles kaisid mangujutud ikka inglise keeles. Ja ise olid ka supervahvad!
Tuesday, July 28, 2009
Tuli meelde
Täna kui ma bussiga kontserdile sõitsin tuli üks väike poiss poolel teel peale. Selline tuhase otsaesisega ja turris blondide juustega. Nats edvistas ja tuli siis minu kõrvale. Küsisin, et mis ta nimi on ja kui vana ta on ja sellist tavalist lastevärki. John Junior, 5. Küsis, kuhu ma lähen. Seletasin. Väike poiss vaatas oma suurte silmadega ja ütles: "Lepime kokku, kui sa bussist maha lähed - don`t say bye, say see you next time". Kui minu peatus tuli, siis ütlesin nii. Väike poiss hüüdis järele: "Will you be here when I come back?"
Ma ei ole kindel, kas ma poleks pidanud tema sama tuhase otsaesisega isalt küsima nende pangakontot ja Haroldile kantavat raha hoopis igakuiselt John Juniorile läkitama.
Ma ei ole kindel, kas ma poleks pidanud tema sama tuhase otsaesisega isalt küsima nende pangakontot ja Haroldile kantavat raha hoopis igakuiselt John Juniorile läkitama.
Läks meelest ära, mis pealkirjaks pidi saama
Nüüd ma olen kodus diivanil ja on öö ja joon iseendaga veini (veinipudelid on siin 1.5 l, väiksemat saab ka, aga näiteks eile oli neid lettidel küll oluliselt vähem ja nii paistavad nad teiste kõrval imelikult väikesed ka..) ja olen väsinud, aga mõtlesin, et kui ma nüüd kohe ei kirjuta, siis seda enam ei juhtugi. Päriselt ka ma ei tea kuhu see aeg läheb, sest ma näiteks neljapäevast saati juba kolin Marina del Reysse, aga just kui ma nüüd plaanisin homme kindlastiii asjad kokku pakkida, siis Carola textis, et homme on Apple`is viimane pidu enne ümberkorraldusi ja noh..ma ei saa ju ometi minemata jätta! Ta just kirjutas ka, et on üritusel, kus oli Orlando Bloom ja Macy Gray (lemmmmmmik) mängib plaate ja ma pean ju nats ikka täiendama seda närust nimekirja, mis mul on vastuseks klassikalisele keda-kuulsat-sa-siis-näinud-oled-küsimusele..kolmapäeval siis äkki..Tarmo nimelt läks reisima ja pakkus, et võiksin seniks tema korteris pesitseda..ja see ongi ju ainult mu lemmikkoht üldse ja säästab mulle mitusada taala :) Anyway, püüan nüüd kirja panna, millega ma sel nädalal tegelnud olen.
Teisipäev - käisin ookeanis ujumas Alissaga..ja peaaegu olin oma lainehirmust üle, kuigi pool minestust siiski saabus, kui üks neist mind endaga kaasa vedas natuke..kuigi mitte just sügavale, aga ma siiski olen järveinimene ja eelistan mitte kontrollivõimatult vee all ringi liuelda. Üldiselt oli aga superäge ja -ilus kui päike loojus just ja..
Kolmapäev - Downtown, Iiris ja Jarno ja Dollce FM videovõtted. Linna poole minnes on jätkuvalt utoopiline palavus ja Downtown on Hollywoodist veel edasi ehk kohale jõudes olime üsna hingetud. On selgunud, et videovõtetel või telesaadetes/filmides massina osalemine on siin väga kõrgelt tasustatav. Selleks, et sinna pääseda, on aga kasulik omada võimalikult suurel hulgal kohalikku kogemust ehk osaleda tasuta - võimalusi pakub taaskord Craigslist või tutvused. Nendel konkreetsetel latiino-tüdrukutebändi-võtetel olime me Irkaga ainsad naised ja nägime oma ise-bussis-tehtud meikide ning diskokleitidega välja rohkem üles löödud kui peategelased ise, kes olid küll tublid ja liikusid ning laulsid vingelt, üllatas mind väga, et ka nö mitte-tuntud-kollektiivil ei ole siiski silmnähtavalt stilisti, meikari ega juuksuri abi kasutatud. Ma siis igatahes panen lingi siia kui video valmib :) Muidugi olin ma ka pikim osalev inimene ja viskasin kogemata patsi näkku härradele, kes mulle õlani ulatusid. Esimest korda nägin Downtowni ilusat külge kui Jarno meid peale võtteid natuke ringi talutas ja veelgi rohkem kui me õiget bussipeatust otsides matkata saime :) Edasi sain ma veel matkata kodust läbi ja Tarmo juurde ehk sain kinnitust, et LA vahemaad on tõeliselt suured.
Neljapäev - Coffee Bean ja kuulutuste läbi kammimine Modelmayhemis, Craigslistis ja Talentwatchersis. Veendumine, et raha teenimine oleks lihtne, kui motivatsiooni oleks rohkem (ehk viitsiks teha protsendipõhist müügitööd või eskorti või vastata tõesti just in case igale kuulutusele) ja/või aega siin olemiseks rohkem kui kaks kuud (juba alla kahe kuu, eiiiii taha mõeldagi - ma tunnen end nii väga koduselt ju). Õhtul Inna, Iiris, pidu. Pidu on võimalik igal õhtul - ei pea mõtlema, millal on kohustuslik klubiõhtu või millal kuskil miskit ei toimu. Nagu ikka - bussiga linna (ehk West Hollywoodi või Hollywoodi), seoses soo ja euroopaliku väljanägemisega ei pea sissepääsu pärast muretsema, sedakorda kutsuti meid ka peagi vip-lauda vms ehk keegi hoolitses õhtu lõpuni, et meil oleks juua, mida soovime (vahukat ju vahelduseks!) ja sealjuures meid rohkem ei tülitatud ning ennetamaks täpselt kell 2 toimuvat väljaajamist toimus veidi enne seda kojuminek.
Reede - hirmus uimerdamine (ka siiski kuulutuste läbi kammimine jms) kodus kuniks põnevus ebatavaliselt suuri laineid näha suutis mind Alissale ja Robile randa järele meelitada. Sel nädalavahetusel olid nimelt Californias väidetavalt üle pika aja suurimad lained ja neid jälgida oli tõesti eriti cool. Rannavalve oli hoolsalt positsioonidel, lained rannaski mitmemeetrised ja uudistajaid jätkus. Benjamin Buttoni vaatamine Alissa juures. Trenni tegime ka, ikka video järgi.
Laupäev, pühapäev - stuudio. Nii hea kui oled vahepeal midagi asjalikku ka teinud ja veel palju parem kui tulemus on tõesti hea ja Rob ütles ka mitu korda, et good job ja ta ei tee seda üldse tihti ja ma olen siiamaani sellest naksis :) Esimest korda salvestasin siin päevasel ajal ehk 7-8 paiku õhtul olin juba vaba (mitte tavapärane hommikul kell viis või hiljem nagu siin varemalt juhtunud on) ja pühapäeval premeerisin end kahe paari imeilusate kõrvarõngastega selle puhul, et ma ikka nii andekas ja tubli olen :D Anneli viimane päev USAs oli ka ja kogunesime natuke meie juures ja veinitasime ja Irka tegi kooki ja ma premeerisin end ka hulga Beringeri ja saasta söömisega :D Noh ja siis niisama mängisime kaarte ja filmisime iseennast ja tegime muid mõistlikke asju.
Esmaspäev - tegin oma esimese modellitöö siin. Ehk kujutasin endale hoolsalt ette, et ma päriselt tean, mida ma teen ja olengi ju päris modell ja väga enesekindel ja kõik nii edasi..ja tuli vist välja ka natuke :) Shooting oli trade`i korras ehk nagu see kolmapäevane muusikavideogi kogemuse hankimise suhtes oluline, aga ma usun, et sealt tuli ka üpris spetse pilte - kahe nädala pärast saan need kätte ja saan teie jaoks üles panna (enda piiritu edevuse rahuldamiseks ka loomulikult hihii). Fotograaf ja tema assistendid olid igatahes väga lahedad ja heade ideedega tüübid ja meil oli väga fun päev. Eriti mulle meeldis assistent Leila (maailma kõige armsam krants, kes tahtis väga kõigil piltidel osaleda ja mulle sülle ronida). Natuke kasulikum inimassistent oli ka täitsa vahva. Kriitikana toodi välja, et ma tean liiga hästi, millises poosis ja millise ilmega ma hästi mõjun ja olen seega küll kena, aga üpris kinnine, kuid lõpuks erineva muusika abiga sai ta väidetavalt kõik, mida tahtis. Sõlmisin kenasti lepingu ka (et ma neid pilte ei müü ja olen teadlik, et ma selles osalenud olen jms tavaline jutt) ja saabusin juba surmväsinuna koju, et minna St Monicasse Jarno-Robi-Alissaga Jamie Meyeri kontserdile. Jarno sõber-muusik siis ja kunagine Rootsi Idol ja nüüd on terve selle vaevalise kirjutamise aja mänginud tema plaat, mille härra mulle kinkis ja mis on tõeliselt hea! Selline Bryan-Adamsilik-ninnunännu-rokkar. Sama ürituse raames esinesid veel mitmed singer-songwriterid, kellest suurem osa olid väga andekad (mõned lihtsalt..lihtsad-toredad ka) ja peale seda tegime veel Jarnoga pika jalutuskäigu koduteeotsani, et buss võtta ja nüüd ma olen küll kõik veini ära joonud ja pean magama minema, muidu ma ei ärka hommikul mitte ühegi kella peale, aga mul on siiski juba olemas plaan varakult randa minna..
PS Ma sain Children Internationali paki - väidetavalt toetan ma kuue-aastast Haroldit Columbiast ja mul on tema suurte mustade silmadega pilt nüüd sahtlis..
PS2 Hambavalgendusplaastrid on absoluutselt tänuväärsed! Ma tahaks ainut naeratada kogu aeg!
PS3 Läks meelest ära.
Teisipäev - käisin ookeanis ujumas Alissaga..ja peaaegu olin oma lainehirmust üle, kuigi pool minestust siiski saabus, kui üks neist mind endaga kaasa vedas natuke..kuigi mitte just sügavale, aga ma siiski olen järveinimene ja eelistan mitte kontrollivõimatult vee all ringi liuelda. Üldiselt oli aga superäge ja -ilus kui päike loojus just ja..
Kolmapäev - Downtown, Iiris ja Jarno ja Dollce FM videovõtted. Linna poole minnes on jätkuvalt utoopiline palavus ja Downtown on Hollywoodist veel edasi ehk kohale jõudes olime üsna hingetud. On selgunud, et videovõtetel või telesaadetes/filmides massina osalemine on siin väga kõrgelt tasustatav. Selleks, et sinna pääseda, on aga kasulik omada võimalikult suurel hulgal kohalikku kogemust ehk osaleda tasuta - võimalusi pakub taaskord Craigslist või tutvused. Nendel konkreetsetel latiino-tüdrukutebändi-võtetel olime me Irkaga ainsad naised ja nägime oma ise-bussis-tehtud meikide ning diskokleitidega välja rohkem üles löödud kui peategelased ise, kes olid küll tublid ja liikusid ning laulsid vingelt, üllatas mind väga, et ka nö mitte-tuntud-kollektiivil ei ole siiski silmnähtavalt stilisti, meikari ega juuksuri abi kasutatud. Ma siis igatahes panen lingi siia kui video valmib :) Muidugi olin ma ka pikim osalev inimene ja viskasin kogemata patsi näkku härradele, kes mulle õlani ulatusid. Esimest korda nägin Downtowni ilusat külge kui Jarno meid peale võtteid natuke ringi talutas ja veelgi rohkem kui me õiget bussipeatust otsides matkata saime :) Edasi sain ma veel matkata kodust läbi ja Tarmo juurde ehk sain kinnitust, et LA vahemaad on tõeliselt suured.
Neljapäev - Coffee Bean ja kuulutuste läbi kammimine Modelmayhemis, Craigslistis ja Talentwatchersis. Veendumine, et raha teenimine oleks lihtne, kui motivatsiooni oleks rohkem (ehk viitsiks teha protsendipõhist müügitööd või eskorti või vastata tõesti just in case igale kuulutusele) ja/või aega siin olemiseks rohkem kui kaks kuud (juba alla kahe kuu, eiiiii taha mõeldagi - ma tunnen end nii väga koduselt ju). Õhtul Inna, Iiris, pidu. Pidu on võimalik igal õhtul - ei pea mõtlema, millal on kohustuslik klubiõhtu või millal kuskil miskit ei toimu. Nagu ikka - bussiga linna (ehk West Hollywoodi või Hollywoodi), seoses soo ja euroopaliku väljanägemisega ei pea sissepääsu pärast muretsema, sedakorda kutsuti meid ka peagi vip-lauda vms ehk keegi hoolitses õhtu lõpuni, et meil oleks juua, mida soovime (vahukat ju vahelduseks!) ja sealjuures meid rohkem ei tülitatud ning ennetamaks täpselt kell 2 toimuvat väljaajamist toimus veidi enne seda kojuminek.
Reede - hirmus uimerdamine (ka siiski kuulutuste läbi kammimine jms) kodus kuniks põnevus ebatavaliselt suuri laineid näha suutis mind Alissale ja Robile randa järele meelitada. Sel nädalavahetusel olid nimelt Californias väidetavalt üle pika aja suurimad lained ja neid jälgida oli tõesti eriti cool. Rannavalve oli hoolsalt positsioonidel, lained rannaski mitmemeetrised ja uudistajaid jätkus. Benjamin Buttoni vaatamine Alissa juures. Trenni tegime ka, ikka video järgi.
Laupäev, pühapäev - stuudio. Nii hea kui oled vahepeal midagi asjalikku ka teinud ja veel palju parem kui tulemus on tõesti hea ja Rob ütles ka mitu korda, et good job ja ta ei tee seda üldse tihti ja ma olen siiamaani sellest naksis :) Esimest korda salvestasin siin päevasel ajal ehk 7-8 paiku õhtul olin juba vaba (mitte tavapärane hommikul kell viis või hiljem nagu siin varemalt juhtunud on) ja pühapäeval premeerisin end kahe paari imeilusate kõrvarõngastega selle puhul, et ma ikka nii andekas ja tubli olen :D Anneli viimane päev USAs oli ka ja kogunesime natuke meie juures ja veinitasime ja Irka tegi kooki ja ma premeerisin end ka hulga Beringeri ja saasta söömisega :D Noh ja siis niisama mängisime kaarte ja filmisime iseennast ja tegime muid mõistlikke asju.
Esmaspäev - tegin oma esimese modellitöö siin. Ehk kujutasin endale hoolsalt ette, et ma päriselt tean, mida ma teen ja olengi ju päris modell ja väga enesekindel ja kõik nii edasi..ja tuli vist välja ka natuke :) Shooting oli trade`i korras ehk nagu see kolmapäevane muusikavideogi kogemuse hankimise suhtes oluline, aga ma usun, et sealt tuli ka üpris spetse pilte - kahe nädala pärast saan need kätte ja saan teie jaoks üles panna (enda piiritu edevuse rahuldamiseks ka loomulikult hihii). Fotograaf ja tema assistendid olid igatahes väga lahedad ja heade ideedega tüübid ja meil oli väga fun päev. Eriti mulle meeldis assistent Leila (maailma kõige armsam krants, kes tahtis väga kõigil piltidel osaleda ja mulle sülle ronida). Natuke kasulikum inimassistent oli ka täitsa vahva. Kriitikana toodi välja, et ma tean liiga hästi, millises poosis ja millise ilmega ma hästi mõjun ja olen seega küll kena, aga üpris kinnine, kuid lõpuks erineva muusika abiga sai ta väidetavalt kõik, mida tahtis. Sõlmisin kenasti lepingu ka (et ma neid pilte ei müü ja olen teadlik, et ma selles osalenud olen jms tavaline jutt) ja saabusin juba surmväsinuna koju, et minna St Monicasse Jarno-Robi-Alissaga Jamie Meyeri kontserdile. Jarno sõber-muusik siis ja kunagine Rootsi Idol ja nüüd on terve selle vaevalise kirjutamise aja mänginud tema plaat, mille härra mulle kinkis ja mis on tõeliselt hea! Selline Bryan-Adamsilik-ninnunännu-rokkar. Sama ürituse raames esinesid veel mitmed singer-songwriterid, kellest suurem osa olid väga andekad (mõned lihtsalt..lihtsad-toredad ka) ja peale seda tegime veel Jarnoga pika jalutuskäigu koduteeotsani, et buss võtta ja nüüd ma olen küll kõik veini ära joonud ja pean magama minema, muidu ma ei ärka hommikul mitte ühegi kella peale, aga mul on siiski juba olemas plaan varakult randa minna..
PS Ma sain Children Internationali paki - väidetavalt toetan ma kuue-aastast Haroldit Columbiast ja mul on tema suurte mustade silmadega pilt nüüd sahtlis..
PS2 Hambavalgendusplaastrid on absoluutselt tänuväärsed! Ma tahaks ainut naeratada kogu aeg!
PS3 Läks meelest ära.
Thursday, July 23, 2009
Dog Boarding
My dog, because of her food allergies, only eats guinea pigs. My last vet was from South America and they, the people, eat them down there. I had to goggle it because I didn't believe him. It's actually pretty cheap food. I just bought two of them and let them keep breeding.
Obviously, you have to kill the guinea pig before you can skin it. There are number of humane ways to kill them. Normally, I just stick them in the microwave for about two minutes. They run around like nuts for a little while, but then they just settle down. My last girlfriend didn't like me using the microwave, so you can use a mallet to whack them with--although it gets kinda messy if you hit them too hard. My last dog sitter, before I moved, preferred drowning them in the sink. She would hold them under while they squirmed. Kinda freaked me out, please don't do that. You can also throw them against the garage floor really hard or ring their necks like a chicken.
I understand that you may have problem killing the guinea pig. My two, male neighbors have offered to help. They said they could deliver the dead guinea pig, but they need it the night prior. I did this once, but when they returned it, it was greasy and smelled bad so I threw it away.
Näiteks selline võib olla osa vastusest, mida peab tegema, et teenida kolme päevaga dog boardingu eest 210 taala. Ilmselgelt ei võtnud ma seda tööd vastu. Crazy Americans!
Obviously, you have to kill the guinea pig before you can skin it. There are number of humane ways to kill them. Normally, I just stick them in the microwave for about two minutes. They run around like nuts for a little while, but then they just settle down. My last girlfriend didn't like me using the microwave, so you can use a mallet to whack them with--although it gets kinda messy if you hit them too hard. My last dog sitter, before I moved, preferred drowning them in the sink. She would hold them under while they squirmed. Kinda freaked me out, please don't do that. You can also throw them against the garage floor really hard or ring their necks like a chicken.
I understand that you may have problem killing the guinea pig. My two, male neighbors have offered to help. They said they could deliver the dead guinea pig, but they need it the night prior. I did this once, but when they returned it, it was greasy and smelled bad so I threw it away.
Näiteks selline võib olla osa vastusest, mida peab tegema, et teenida kolme päevaga dog boardingu eest 210 taala. Ilmselgelt ei võtnud ma seda tööd vastu. Crazy Americans!
Wednesday, July 22, 2009
Marley and Me
Kuidas seda nimetatakse kui sul on olnud miskiparast asja konflikt, mis on juba lahenenud, aga oled ikka veel nats tujutu? Aftekas!
Viimase 12 tunni jooksul olen ma peamiselt nousid pesnud ja nutnud :D Vaatasime Alissaga kaks korda (!) Marley and Me filmi ja mina, kes ma viimati enda teada nutsin aastal 2008 (meibi moni erand on, aga uldse ei meenu) olin esimesel korral ohtul voodis vaadates husteeriline ja hommikul hakkasid pisarad juba alguses silma tulema ehk filmi finaaliks oli selle aasta pisarakogus kull kindlasti uletatud. Ma igatsen Jackiet ju..eriti sest seal filmis magas Marley ka niimoodi uhe vaikese poisi juures nagu minu kutsu terve kevade minu korval.. Praegu olen Coffee Beanis ja teenisin just asja 75 taala. Nimelt tegin eile Bank of Americas konto ja see susteem on geniaalne - kampaania kohaselt saab iga kaardi hankija selle eest 75 taala kui ta 30 paeva jooksul UHE kaardimakse sooritab. Juhul kui teha ka kaks netiulekannet, saad veel 25 taala. Loving Americans! :D Pangasusteemi kohaselt on siin inimestel 5246 kontot millede vahel raha liigutada - Savings, Christmas, Schooling, Shoping ja no mis koik veel on eraldi - Merlile raudselt meeldiks :) Ma jain siiski ainult uhe juurde, kuna ma ei saa siiani mitte midagi aru ka oma taiesti tavalise SEB krediitkaardi pohimottest ega kasutusvoimalustest. Raskustega sain pihta, et kolme kuu jooksul on mul voimalik teenida veel kuni 250 taala kui ma seda kaarti voimalikult tihti kasutan..vist..peab Carolalt ule kusima, ta on nendes susteemides absoluutselt kodus. Sellest sain ka aru, et kataloogist peab valima, millise pildiga kaarti soovid ja siis saadetakse see sulle koju ja selle omamisega toetad ka osadel juhtudel kedagi.. igatahes on mul kutsu ja kiisu kaardi peal. Lisaks koju saadetavale kaardile antakse ka kohe üks pildita kaart ajutiseks kasutamiseks, sellest sain ka aru.
Nadal algas tahelepanuvaarselt. Uks koige ebameeldivamaid asju on mu jaoks kui arkan selle peale, et minuga juba raagitakse. Eile kuulsin esmalt labi une kusimust kas mul valget pesu on. Meenutades kull nii mitmeidki kirjeldusele vastavaid esemeid mustapesuhunnikus (ruumi meil nimelt just liialt pole ehk koik asjad kuhjuvad mu uhes vaikeses kapis) otsustasin siiski, et ei. Aga musta varvi? Mkm.. Aga varvilisi? No faaaain, tuigerdasin pesu sorteerima ja motlesin, et eks peabki vast tousma, kell on kindlasti juba palju. Voodini tagasi joudes naitas kell siiski ullatuslikult 8:47. 8:47! 8:47 moelda mustale pesule!? Jain kiiiiiremas korras magama ja 12 paiku argates selgus, et mu elutoa diivanil (peaaegu ainus moobliese meil muuhulgas) istub kaks Uus-Meremaa preilit, hoogsalt uhe neist dokumenti voltsiv Carola Madis ja Cypress Hilli rappar! Preilid kolisidki eilsest meile (Sarah ja Phoebe), aga kogu muu kupatus oli paras surpriis :D No ja siis helistasin korra emmele-issile, siis raakisin 2 tundi Merlega (tapsemalt tund ja 40 minutit..samal ajal kaisin ka ehituspoes puhurite ja dushinupu jarel), tegelesin mingite castingukuulutuste ule vaatamisega ja siis juba pangas ja Innal vastas lennujaamas ja Michaeliga soomas ja matkasin Alissakale ja..jah. End of this story.
Muide, filme laenutatakse siin mitmeks nadalaks. Mitte uheks paevaks nagu meil, mis tahendab, et ma mitte iiiial ei taha seda filmi siiski just siis naha kui ma selle laenutanud olen mingi tuju ajel.
Kas see tahendab, et ma olen vana kui koigil mu siinsetel sopradel on halle juukseid? No tegelt Robil pole, fain. Jumal tanatud, et nad seda siin lugeda ei saa :D
Viimase 12 tunni jooksul olen ma peamiselt nousid pesnud ja nutnud :D Vaatasime Alissaga kaks korda (!) Marley and Me filmi ja mina, kes ma viimati enda teada nutsin aastal 2008 (meibi moni erand on, aga uldse ei meenu) olin esimesel korral ohtul voodis vaadates husteeriline ja hommikul hakkasid pisarad juba alguses silma tulema ehk filmi finaaliks oli selle aasta pisarakogus kull kindlasti uletatud. Ma igatsen Jackiet ju..eriti sest seal filmis magas Marley ka niimoodi uhe vaikese poisi juures nagu minu kutsu terve kevade minu korval.. Praegu olen Coffee Beanis ja teenisin just asja 75 taala. Nimelt tegin eile Bank of Americas konto ja see susteem on geniaalne - kampaania kohaselt saab iga kaardi hankija selle eest 75 taala kui ta 30 paeva jooksul UHE kaardimakse sooritab. Juhul kui teha ka kaks netiulekannet, saad veel 25 taala. Loving Americans! :D Pangasusteemi kohaselt on siin inimestel 5246 kontot millede vahel raha liigutada - Savings, Christmas, Schooling, Shoping ja no mis koik veel on eraldi - Merlile raudselt meeldiks :) Ma jain siiski ainult uhe juurde, kuna ma ei saa siiani mitte midagi aru ka oma taiesti tavalise SEB krediitkaardi pohimottest ega kasutusvoimalustest. Raskustega sain pihta, et kolme kuu jooksul on mul voimalik teenida veel kuni 250 taala kui ma seda kaarti voimalikult tihti kasutan..vist..peab Carolalt ule kusima, ta on nendes susteemides absoluutselt kodus. Sellest sain ka aru, et kataloogist peab valima, millise pildiga kaarti soovid ja siis saadetakse see sulle koju ja selle omamisega toetad ka osadel juhtudel kedagi.. igatahes on mul kutsu ja kiisu kaardi peal. Lisaks koju saadetavale kaardile antakse ka kohe üks pildita kaart ajutiseks kasutamiseks, sellest sain ka aru.
Nadal algas tahelepanuvaarselt. Uks koige ebameeldivamaid asju on mu jaoks kui arkan selle peale, et minuga juba raagitakse. Eile kuulsin esmalt labi une kusimust kas mul valget pesu on. Meenutades kull nii mitmeidki kirjeldusele vastavaid esemeid mustapesuhunnikus (ruumi meil nimelt just liialt pole ehk koik asjad kuhjuvad mu uhes vaikeses kapis) otsustasin siiski, et ei. Aga musta varvi? Mkm.. Aga varvilisi? No faaaain, tuigerdasin pesu sorteerima ja motlesin, et eks peabki vast tousma, kell on kindlasti juba palju. Voodini tagasi joudes naitas kell siiski ullatuslikult 8:47. 8:47! 8:47 moelda mustale pesule!? Jain kiiiiiremas korras magama ja 12 paiku argates selgus, et mu elutoa diivanil (peaaegu ainus moobliese meil muuhulgas) istub kaks Uus-Meremaa preilit, hoogsalt uhe neist dokumenti voltsiv Carola Madis ja Cypress Hilli rappar! Preilid kolisidki eilsest meile (Sarah ja Phoebe), aga kogu muu kupatus oli paras surpriis :D No ja siis helistasin korra emmele-issile, siis raakisin 2 tundi Merlega (tapsemalt tund ja 40 minutit..samal ajal kaisin ka ehituspoes puhurite ja dushinupu jarel), tegelesin mingite castingukuulutuste ule vaatamisega ja siis juba pangas ja Innal vastas lennujaamas ja Michaeliga soomas ja matkasin Alissakale ja..jah. End of this story.
Muide, filme laenutatakse siin mitmeks nadalaks. Mitte uheks paevaks nagu meil, mis tahendab, et ma mitte iiiial ei taha seda filmi siiski just siis naha kui ma selle laenutanud olen mingi tuju ajel.
Kas see tahendab, et ma olen vana kui koigil mu siinsetel sopradel on halle juukseid? No tegelt Robil pole, fain. Jumal tanatud, et nad seda siin lugeda ei saa :D
Sunday, July 19, 2009
Vabandustega viivituse pärast
Ma ei tea kuidas kolmapaevast laupaev sai juba! Igatahes kaisin tana T-Mobile offices oma telefoni seadistamas ja saan nuud jalle ka bussis istudes teile siia kirjutada. Siin ma parasjagu olengi, pruun ja rahulolev ja teel Hollywoodi. Eile esimest korda alates veebruarist sinna minnes olin eneselegi ootamatult nii vaga onnelik iga maja ja boulevardi tahte nahes kui uldse voimalik! Naeratasin ainult ja tundsin end absoluutselt kodus..kui talvel arvasin, et mul on Hollywoodis elamisest selleks eluks kull, siis eile tundus, et see siiski oli veidi ennatlik statement..minu tanavad ja majad ja poed ja klubis ja burgeriputkad ja hirmtuutud turistid! Anyway sain seal kokku Jarnoga, kes on ka eriti tore ja kaisime kinos Public Enemies vaatamas (soovitan! - mulle meeldis isegi tulistamine ja veristamine). Vaga cool ja niiii Ameerika kuidas enne filmi algust tuleb uks tore inimene ette ja peab konet kuidas ta soovib kino poolt meeldivat elamust, tutvustab filmi, mida vaatama hakkama ja julgustab muredega enda poole poorduma ja telefone valja lulitama. Filmil oli eriti hea pildi kvaliteet ka veel, lausa margatavalt parem kui tavaliselt. Lemmikus Bossanovas kaisime soomas ka (Mai, Sangria on toesti hea seal!) ja ta saatis mu veel kodunigi (olenevalt trafficust pool tundi kuni tund Hollywoodist bussiga), et mul ikka turvaline oleks ja ma olen kogu selle toreda ohtu eest supertanulik! Sain ka vaga palju tahtsat turistiinfot ehk Pamela Anderson jookseb hommikuti rannas Malibust St Monicani ja Jessica Biel kaib Justini koertega jooksmas Runyon Canyonis (ma kaisin selle varavas varem koeraomanikele flaiereid jagamas ja minu karjaar seal peaks ka lahinadalail jatkuma) ja tean nuud tapselt kus Marciano elab ja Justini koeri pidavat hoidma tema araolekul uks siinne Eesti onu :)
--------------------
Siit kirjutasin veel mõnevõrra edasi, aga siis vajutasin mingit valet nuppu ja kõik kustus ära ja ma vihastasin piisavalt, et mitte uuesti alustada. Praegu on pühapäeva õhtu ja me istume Irka ja Tiiduga diivanil reas ning jälgime personaalset showd ehk Carolat köögis ümberkorraldusi tegemas. Mul on keskmine päikesepiste vms ehk nagu kunagi Egiptimaal kipitavad käed ja kestab iiveldus ja maailma suurim uni on ja palav on niikuinii koguaeg, sest parasjagu on LA suve kuumimad ilmad. Rannas isegi oli hommikul nii põrgulikult palav, et otsisin varju Alissat oodates ja kuna Hollywoodis ja valleydes on reeglina oluliselt palavam kui ookeani ääres, siis ma ei tea küll kuidas seal üldse need päevad üle elatakse. Mulle tundus siiski juba varsti, et randa võiks ju ikka minna, aga selle tulemusel, et ma alles mõne tunni pärast kaabu hankisin olen nüüd sellises juba kirjeldatud seisundis keras. Nats käisin jalutamas ja sellest hakkas küll parem, aga planeeritud koristamine on piirdunud ühe pluusi pesukorvini vedamisega, sest jõud sai kahjuks juba sellel teekonnal otsa :D Sel nädalal olengi palju aega rannas veetnud ja reedel käisin päris esimest korda elus ookeanis solberdamas! Ujumiseks seda nimetada ei saa küll, sest kaugemale kui põlvini vette ma ei julge minna, kuna juba seal on selline tunne, et lained viivad minema kui väga pingsalt vastupidisele ei keskendu (Terje, mul on meie kunagisest Saaremaa mereseiklusest vist ikka veel kerge trauma). Lõpuks ometi on aga ka ookeanivesi soe! Reedel mõtlesin ka, et loen nüüd rannatades Terje kingitud raamatut, aga Kristi Luik on ju Susan Luitsalu kõrval mu lemmikkolumnist ja seega oli see raamat juba järgmise päeva hommikuks kahjuks läbi (aitäh, kulla itaallanna!). Püüan veel oma nädala teist poolt meenutada.. neljapäeval käisin Tarmo juures, sain seal peatuva ja muidu Mehhikos resideeruva toreda Eesti tüdruku käest oma garderoobile olulist ja väga ilusat täiendust, magasin päeval ja öösel Alissa juures tuli ka nii ruttu uni, et Late Night Show vaataminegi jäi poolikuks, reede hommikul tegime nagu klassikalised USA mutid kunagi DVD järgi trenni (Rob astus oma korterisse poole salsa pealt sisse ja vaatepilt võis olla meeliülendav härrale, kes hommikul peale pikka töö-ööd stuudios koju puhkama saabus) ja edasisest juba oli juttu.. laupäeva tipp-sündmus oli Hollyood Bowlil Faith Hilli ja Hollywood Bowl Orchestra kontsert, kuhu läksin ühega, kellega teisipäeval Appleis tutvusin või õigemini visitkasid vahetasin (püüan harjuda sellega, et igal sammul võib leida toredaid ja/või kasulikke tuttavaid ja enamus inimestest, kes tänaval/kohvikus/toidupoes juttu teevad ei olegi kummalised sarimõrtsukad). Kontsert oli niisuperhüperägeeee ja tähed paistsid taevas ja see laululava asub mägede vahel ja seal on kohad nelja kaupa eraldatud väikeste lauakestega ehk siis maksab minna piknikutavaari ja oma veinipudeliga (mu nüüd juba üle nädala kestnud konstantne veinivaimustus ei ole ka peale tänahommikust peaaegu-pohmelli möödumas) + kui istuda tagataga murul, siis pidavat saama pileti sinna ka viie taalaga ehk ju poolmuidu ning mulle tundus, et tegelikult on sealt mõnusamgi vaadata kui eespoolsete hirmkalliste kohtade pealt, ekraanid on niikuinii igas suunas ja muusika kajab ikka ühtmoodi. Faith Hill oli nii vahetu ja laulis ju mu lemmiklaule (natukene salaja filmisin ka kuigi üks onu tuletas mulle meelde, et seda seal siiski teha ei tohi) ja orkester tegi esimeses pooles seadeid filmimuusikast ja nii hea oli üle pika aja klassikalist muusikat nautida, olin sellele tegelikult alles äsja mõelnud, et härra Leesi pingutused on veidi vilja kandnud ehk igatsen neid kontserte. Mu deit seevastu nii superhüperäge polnud, kuna tundus, et tal oli minuga oluliselt huvitavam kui minul tema, vana mustanahalise bassimängija ja ajakirjanikuga. Omamoodi lahe oli küll kohata siin kedagi, kes ei saadagi autot järele ja ei kiibitse ülevoolavalt, kuid ma arvan, et see kohting jääb meil küll viimaseks..vähemalt juulis ei paistnud kava kohaselt Bowlil ühtki põnevat kontserti tulevat :D Mul oli hea plaan võtta oma üllatuslikult hõõruvad kingad peale kontserti üksi jäädes ära ja paljajalu bussipeatusse jalutada (vast 4-5 blokki kontserdipaigast), aga härra otsustas mu koju ära saata, mille tulemusena kirusin igat sammu ja olen nüüd varustatud kuue (!) märgatava villiga varvastel. Täna oli varajane äratus, sest läksin Brad/Priiduga kaasa kui ta St Monicas võtetel oli (tema on siis see eestlane, kes siin filme teeb juba 12 aastat) ning juba seal olles luusisin Venice Beachil, veendusin selles kui odav ja kui hea valik siin ikka on, soetasin endale mõningat varustust, leidsin eriti hea sushikoha, kus saab nelja taala eest suure ja hea komplekti ning lõpuks ometi rannas ka hea coffee shopi - Groundwork oma orgaanilise kohviga on teiste kohvikettide kõrval mu südame võitnud - mõtlesin, kui õnnelik ma ikka olen ja chillisin niisama kuni Alissa ka randa jõudis. Hankisin endale mõningase põletuse, jalutasin St Monicasse, vaatasin veits poodides ringi, käisin vana sõbra Afshiniga lõunal ja koju jõudes tuvastasin endal juba kummalisi sümptomeid ehk rohkem polegi olnud suuteline midagi ette võtma. Olen veel vahepeal avastanud, et meie kant on üldiselt mehhiklasi täis (selgitab korteri asukoha kohta madalat hinda); ameeriklased tätoveerivad end sellisel määral, et randaminek võrdub mõnele vastavateemalisele festarile minekuga, kusjuures enamus armastab mingeid suuri värvilisi pilte või kirju; ikka veel on harjumatu ja absurdne, et hinnad on antud ilma maksudeta ehk kassas pead alati tasuma rohkem kui see hind, millest jutt; igal nurgal korraldatakse yardsale; veidra dushisüsteemi meie vannitoas olen ma vist ära lõhkunud ehk peaks tegelema selle parandustööga (küll ei mahu mulle pähe, et ma võiksin olla piisavalt tugev, et kraani küljest miskit ära murda, arvestades, et süsteem seisnebki mingi vidina välja tõmbamises ja selle keerutamises). Ja nüüd jõudsid Anneli ja Janno ka koju ja homme saabuvad Inna ja Sarah + 1 ehk kommuunikas algab täie hooga - kolmes toas üheksa inimest, kelle hulgas kaks paari. Kallistan teid! Iga päevaga tunnen, kuidas olen rahulikum ja positiivsem ja sallivam ja mõte hakkab aina paremini jooksma. Päikese all on hea.
--------------------
Siit kirjutasin veel mõnevõrra edasi, aga siis vajutasin mingit valet nuppu ja kõik kustus ära ja ma vihastasin piisavalt, et mitte uuesti alustada. Praegu on pühapäeva õhtu ja me istume Irka ja Tiiduga diivanil reas ning jälgime personaalset showd ehk Carolat köögis ümberkorraldusi tegemas. Mul on keskmine päikesepiste vms ehk nagu kunagi Egiptimaal kipitavad käed ja kestab iiveldus ja maailma suurim uni on ja palav on niikuinii koguaeg, sest parasjagu on LA suve kuumimad ilmad. Rannas isegi oli hommikul nii põrgulikult palav, et otsisin varju Alissat oodates ja kuna Hollywoodis ja valleydes on reeglina oluliselt palavam kui ookeani ääres, siis ma ei tea küll kuidas seal üldse need päevad üle elatakse. Mulle tundus siiski juba varsti, et randa võiks ju ikka minna, aga selle tulemusel, et ma alles mõne tunni pärast kaabu hankisin olen nüüd sellises juba kirjeldatud seisundis keras. Nats käisin jalutamas ja sellest hakkas küll parem, aga planeeritud koristamine on piirdunud ühe pluusi pesukorvini vedamisega, sest jõud sai kahjuks juba sellel teekonnal otsa :D Sel nädalal olengi palju aega rannas veetnud ja reedel käisin päris esimest korda elus ookeanis solberdamas! Ujumiseks seda nimetada ei saa küll, sest kaugemale kui põlvini vette ma ei julge minna, kuna juba seal on selline tunne, et lained viivad minema kui väga pingsalt vastupidisele ei keskendu (Terje, mul on meie kunagisest Saaremaa mereseiklusest vist ikka veel kerge trauma). Lõpuks ometi on aga ka ookeanivesi soe! Reedel mõtlesin ka, et loen nüüd rannatades Terje kingitud raamatut, aga Kristi Luik on ju Susan Luitsalu kõrval mu lemmikkolumnist ja seega oli see raamat juba järgmise päeva hommikuks kahjuks läbi (aitäh, kulla itaallanna!). Püüan veel oma nädala teist poolt meenutada.. neljapäeval käisin Tarmo juures, sain seal peatuva ja muidu Mehhikos resideeruva toreda Eesti tüdruku käest oma garderoobile olulist ja väga ilusat täiendust, magasin päeval ja öösel Alissa juures tuli ka nii ruttu uni, et Late Night Show vaataminegi jäi poolikuks, reede hommikul tegime nagu klassikalised USA mutid kunagi DVD järgi trenni (Rob astus oma korterisse poole salsa pealt sisse ja vaatepilt võis olla meeliülendav härrale, kes hommikul peale pikka töö-ööd stuudios koju puhkama saabus) ja edasisest juba oli juttu.. laupäeva tipp-sündmus oli Hollyood Bowlil Faith Hilli ja Hollywood Bowl Orchestra kontsert, kuhu läksin ühega, kellega teisipäeval Appleis tutvusin või õigemini visitkasid vahetasin (püüan harjuda sellega, et igal sammul võib leida toredaid ja/või kasulikke tuttavaid ja enamus inimestest, kes tänaval/kohvikus/toidupoes juttu teevad ei olegi kummalised sarimõrtsukad). Kontsert oli niisuperhüperägeeee ja tähed paistsid taevas ja see laululava asub mägede vahel ja seal on kohad nelja kaupa eraldatud väikeste lauakestega ehk siis maksab minna piknikutavaari ja oma veinipudeliga (mu nüüd juba üle nädala kestnud konstantne veinivaimustus ei ole ka peale tänahommikust peaaegu-pohmelli möödumas) + kui istuda tagataga murul, siis pidavat saama pileti sinna ka viie taalaga ehk ju poolmuidu ning mulle tundus, et tegelikult on sealt mõnusamgi vaadata kui eespoolsete hirmkalliste kohtade pealt, ekraanid on niikuinii igas suunas ja muusika kajab ikka ühtmoodi. Faith Hill oli nii vahetu ja laulis ju mu lemmiklaule (natukene salaja filmisin ka kuigi üks onu tuletas mulle meelde, et seda seal siiski teha ei tohi) ja orkester tegi esimeses pooles seadeid filmimuusikast ja nii hea oli üle pika aja klassikalist muusikat nautida, olin sellele tegelikult alles äsja mõelnud, et härra Leesi pingutused on veidi vilja kandnud ehk igatsen neid kontserte. Mu deit seevastu nii superhüperäge polnud, kuna tundus, et tal oli minuga oluliselt huvitavam kui minul tema, vana mustanahalise bassimängija ja ajakirjanikuga. Omamoodi lahe oli küll kohata siin kedagi, kes ei saadagi autot järele ja ei kiibitse ülevoolavalt, kuid ma arvan, et see kohting jääb meil küll viimaseks..vähemalt juulis ei paistnud kava kohaselt Bowlil ühtki põnevat kontserti tulevat :D Mul oli hea plaan võtta oma üllatuslikult hõõruvad kingad peale kontserti üksi jäädes ära ja paljajalu bussipeatusse jalutada (vast 4-5 blokki kontserdipaigast), aga härra otsustas mu koju ära saata, mille tulemusena kirusin igat sammu ja olen nüüd varustatud kuue (!) märgatava villiga varvastel. Täna oli varajane äratus, sest läksin Brad/Priiduga kaasa kui ta St Monicas võtetel oli (tema on siis see eestlane, kes siin filme teeb juba 12 aastat) ning juba seal olles luusisin Venice Beachil, veendusin selles kui odav ja kui hea valik siin ikka on, soetasin endale mõningat varustust, leidsin eriti hea sushikoha, kus saab nelja taala eest suure ja hea komplekti ning lõpuks ometi rannas ka hea coffee shopi - Groundwork oma orgaanilise kohviga on teiste kohvikettide kõrval mu südame võitnud - mõtlesin, kui õnnelik ma ikka olen ja chillisin niisama kuni Alissa ka randa jõudis. Hankisin endale mõningase põletuse, jalutasin St Monicasse, vaatasin veits poodides ringi, käisin vana sõbra Afshiniga lõunal ja koju jõudes tuvastasin endal juba kummalisi sümptomeid ehk rohkem polegi olnud suuteline midagi ette võtma. Olen veel vahepeal avastanud, et meie kant on üldiselt mehhiklasi täis (selgitab korteri asukoha kohta madalat hinda); ameeriklased tätoveerivad end sellisel määral, et randaminek võrdub mõnele vastavateemalisele festarile minekuga, kusjuures enamus armastab mingeid suuri värvilisi pilte või kirju; ikka veel on harjumatu ja absurdne, et hinnad on antud ilma maksudeta ehk kassas pead alati tasuma rohkem kui see hind, millest jutt; igal nurgal korraldatakse yardsale; veidra dushisüsteemi meie vannitoas olen ma vist ära lõhkunud ehk peaks tegelema selle parandustööga (küll ei mahu mulle pähe, et ma võiksin olla piisavalt tugev, et kraani küljest miskit ära murda, arvestades, et süsteem seisnebki mingi vidina välja tõmbamises ja selle keerutamises). Ja nüüd jõudsid Anneli ja Janno ka koju ja homme saabuvad Inna ja Sarah + 1 ehk kommuunikas algab täie hooga - kolmes toas üheksa inimest, kelle hulgas kaks paari. Kallistan teid! Iga päevaga tunnen, kuidas olen rahulikum ja positiivsem ja sallivam ja mõte hakkab aina paremini jooksma. Päikese all on hea.
Thursday, July 16, 2009
Children International
Olen voodis ja kell on juba üks kuigi plaani kohaselt pidin ma täna esimest korda varakult koju ja magama tulema. Selle sama plaani järgi oleksin ma ka täna hommikul teile juba kirjutanud ehk nähtavasti pean selle ikka kohe ette võtma, et see üldse juhtuks, kuna homme on juba jälle üks organiseeritud päev :) Eile aga näiteks ei teinud ma terve päeva kohe meelega mitte midagi, kell pool seitse õhtul polnud ma veel koduriideid vahetanudki ja väljas käinud ainult maja ees pingil rullimas. Nii hea oli rahulikult netis ringi uurida ja muusikat avastada ja msnis oli ka kuidagi nii palju aknaid lahti, et aeg läks kiiresti. Olin ka esimest korda üksi kodus ning arvestades, et seda pole juhtunud üleüldse väga kaua, siis oli erakordselt mõnus omaette keras olla. Sain Jarnolt (mul on maailma kõige piinlikum kui ma nüüd selle nime kuidagi valesti spellisin, sest ta on hirmus tore poiss ja loeb ka seda blogi siin pealekauba, aga ta siin kasutab natuke teist nime ka ja mul on kujuteldav mäluhälve, mille taha mulle väga meeldib pugeda..) igasugust väga kasulikku infot igasuguste kohalike süsteemide kohta. Carola koju jõudes meenus tema jutuga seoses aga ka siinne jõusaalide/spordiklubide süsteem, millega esialgu paar nädalat tasuta käia saab ja tal on siin lähedal asuva 24/7 Fitnessi kaart niigi olemas. Selgus küll, et siin lähedal tähendab utoopilist kaugust meie pesast (või siis pole ma enam lihtsalt kõndima harjunud), kuid jõusaalis sai käidud ja mul on nüüd kaheks nädalaks tasuta kaart mõne naeratuse ja ühe maasika hinnaga käes (nimelt antavat selles konkreetses kohas alustuseks tavaliselt vaid nädal tasuta). Eriti põnev on see, et trenni võib teha seitse päeva nädalas 24/7 – ma tahaks kohe meelega mõnikord öösel minna ja näha palju kliente seal kohal on. Ruumid on massiivsed nagu siin riigis ikka kõik ja eilsel õhtusel ajal ka puupüsti täis. Peale trenni trippisime koju sööma ja ilusaks saama, et minna mu lemmikklubisse Apple`isse, mis asub West Hollywoodis ehk geilinnaosas ja mis on üleüldse igatpidi vip koht ja mulle juba talvel teistest siinsetest kohtadest rohkem meeldis. Teisipäev on siin ikka põhiline peopäev nädala sees ja eile toimus seal Mickey Rourke`i uue filmi esikapidu, kus mängis Carola tuttav Dj Cobra ja as usual olid ees papparazzod ja see pildistamissein ja värk.. noh, kus on need mingid kirjad ja siis seal ees pildistatakse kõiki saabujaid.. ja nii soe tunne oli minna siin üle pika aja välja ja näha kohe sissepääsu kõrval asuvas vip sectionis (sest igal vip klubil peab ometi olema ka eradli vip section, mis küll kedagi väga ei eralda, vaid pigem on see paigutatud nii, et kõik näeksid, kellel on õigus seal viibida) vanu tuttavaid (Roger ja Laurent, kellega suhtlesin sügisel oma esimestel nädalatel siin), kes juhuslikult ka selle klubi uued omanikud on alates sellest nädalast :D Meenutasin veelkord KUI halb komme see on, et igal laual on viinakarahvin ja morsikannud, millest ei ole mitte kuidagi võimalik midagi maitsvat kokku segada.. ja arvestades, et punkt kell kaks pannakse kõik tuled põlema ja hakatakse inimesi ukse poole ajama (hoogsalt ja valjult ja hiigelturvameeste poolt ja väga efektiivselt), siis ei saanudki selle ajaga midagi fenomenaalselt juhtuda :) Oli teisigi tuttavaid seal ja fun. Jälgisin vahepeal ühte seltskonda mõeldes, et kuidas on võimalik, et nii palju piltilusaid inimesi on üldse olemas terve maailma peale kokku ja samas olid mõned prouad ja härrad tulnud nagu Texase kõrtsi ja voolasid ringi ka veel oma lisakilodega :) As usual, olin ma klubi pikim inimene (mõned üksikud mees-erandid siiski õnneks olid) ja väga vip klubist, mille eest autojuhid inimesi laiali sõidutasid jalutasid prouad bussipeatusse, et ühineda seal öösel ringi kulgevate kodutute mehhiklastega :D Tegelikult oli see nats hirmus ka – ma ei tea kuidas ma varem siin suurt midagi ega kedagi ei kartnud, aga nüüd olen jälginud, et üksinda hämaras välja siiski ei jääks.. ja miniminikleidi ja killerkontstega blondil kell pool kolm öösel bussis pole ilmselgelt kõige ohutum + bussijuht kihutas, aga kui läksime ettepoole, et mitte peatust maha magada (bussid nimelt peatuvad ainult siis kui mööda seinu jooksvast nöörist enne vajalikku peatust tõmmata), märkas Carola, et härra bussijuhil oli silm kinni vajunud (ärge muretsege, ema ja vanaema, ma enam nii ei tee). Täna pidin hommikul vara juba kohtuma kahe Eesti poisiga, kes USAs ringi tripivad ja kellele juba mõnda aega tagasi olin lubanud siinkandis tuuri teha, aga õnneks magasid ka nemad sisse ja minu korterikaaslased vast armastavad mind peale tänast vähemalt kümmet mu tapjahelinaga äratuse edasi lükkamist veidi vähem.. noh, ega mul oma tõelist tüütut palet vast liiga kaua niikuinii varjata ei õnnestu :D Läksin siiski Santa Monicasse ja enne kui poisid sinna jõudsid, lasime meie Carolaga end tänaval ära rääkida ja mul on nüüd väike vaene hoolealune kuskil kaugel maailmas.. organisatsioon Children International nimelt töötab nii, et saad 22 dollarilise annetusega kuus toetada pisikest hädalist ühes programmis osalevatest riikidest – näiteks on seal mõned Ladina-Ameerika riigid, India, Filipiinid.. ja siis nad saadavad sellest nunnust sulle pildi kaks korda aastas ja hoiavad kursis sellega, kuidas ta elu arenenud on.. ma mõtlesin, et minu jaoks on see tegelikult ühe poeskäigu või kleidi raha, aga kuskil kaugel on see üpris suur summa ja no ma igatahes väga loodan, et minu annetusi ei saa endale see Michaeli-nimeline tüüp, kelle abil ma täna pabereid täitsin ja, et ta ei saada mulle lihtsalt oma libamailikalt guuglist otsitud pilte vaestest lastest kui meelde tuleb! Vaadake ka selle programmi kohta netist ja ma hoian teid siit kursis, milline laps mulle sattus ja kas kõik toimib :) Nimelt saab panna igasuguseid eelistusi, aga ma panin end Emergency Listi kirja ehk siis see pisike võib olla lihtsalt mõni kehvemas olukorras tüüp ükskõik kust maailmast ja sugu pole ka veel teada. Kui ma päeva heateo olin korda saatnud, jalutasime poistega läbi Santa Monica ja Venice`i, kus mu lemmikhull elektrikitarri ja ratastega nats solvus, sest mul polnud talle raha anda pildistamise eest (hull ärikas, tal olid enda pildiga t-särgid ka müügiks) ja käisime Wokcanos jällegi söömas ja siis arutasime Robi/Alissaga tuleviku(töö/muusika)plaane, olin sellest väga inspireeritud ja heas tujus, läksime nende juurde, Rob tegi Tai toitu ja Alissa kooki ja vaatasime filmi ja jõime veini ja siis hängisime veel meie korteris, näitasin Robile oma viimast showd ja nüüd see lõpp läks nii kokkuvõtlikuks, sest ma märkasin, et kell saab kohe kaks öösel, aga peab siiski möönma, et ma olen hirmtubli, et ma end olen suutnud kokku võtta ja päriselt iga päeva kohta midagi kirjutada ;)
kuulake Drake – Best I Ever Had
kuulake Drake – Best I Ever Had
Tuesday, July 14, 2009
Viimane vallaline LA eestlane Beyonce kontserdil
Hommikul esimese asjana tegin selle blogimisakna juba lahti, aga kell on saanud jälle kaks päeval ja kuidagi laisk päev on olnud..eelkõige sellepärast, et mu kell müstiliselt ei helisenud ja ärkasin kell 11, aga kui päev pole väga virgalt alanud, siis loomulikult pole enam mõtet mitte midagi teha :D Veits segadus oli ka, sest ajasin kuupäevad sassi ja arvasin, et täna tulevad kaks eestlast kellele olen lubanud linna näidata, aga see päev on hoopis homme. Pakkisin siis oma riided ilusasti lahti (muude asjadega kohvrid on veel Alissa ja Tarmo juures) ja leidsin, et ma pean ikka kindlasti minema neid kiiremas korras juurde hankima, aga just täna ei viitsiks nagu sedagi teha :D Pealegi olid eile juba natuke suuremad kulutused, sest käisin Whole Foodsis söömas ja ostsin veel mõningast vajalikku ilutavaari. Whole Foods on jätkuvalt selline toidupood, kust ostes võid olla kindel, et saad tervislikku ja igasuguste ainete vaba toitu, aga sellevõrra ka kallima hinna eest. Meie pisikeste puumajades peituvate ökopoodidega ei anna seda siiski päris võrrelda, kuna suuruselt ja valikult on see samasugune nagu teisedki supermarketid siin. Kui ma olen tavaliselt mõelnud, et tore oleks kui oleks rohkem raha, et ma saaksin minna kuhu tahan või osta rohkem asju kokku, mida endale külge riputada, siis nüüd ma tahaks, et ma saaks osta sellist toitu nagu tahaksin.. ehk sisuliselt toit on siin kallim kui riided ja kõik muu selline. Eriti määrav on sealjuures see, et mu armastatud puuvili on müügis tüki- mitte kilohinnaga ja juba üks õun võib maksta üle dollari. Tuvastasin veel eile, et Veniceile jõuab siit bussiga poole tunniga ja St Monica keskusesse veel kiireminigi. Veniceilt Marina del Reysse jalutada on mööda ookeaniäärt nii ilus, et seda ma võin teha anytime ja muud tegelikult eluks vaja polegi.. hea on siinpool linna elada. Aga nüüüüüd, enne kui ma pean minema panka, sest Carola jõuab koju ja ma juba lubasin talle, et hakkan asjalikuks - ma käisin eile Beyonce kontserdil!!
See on nii suur sündmus, et ma pean kohe uuest lõigust alustama! Esiteks Staples Center on nii suur, et saali sisse astudes hakkas mul päriselt pea ringi käima.. sest ma ei suutnud kohe ära hoomata kus see kõik lõpeb ja kui palju sinna inimesi võib mahtuda.. soojendas Richgirl ehk mingi tüdrukutebänd, kelle kohta ka üks turvamees küsis, et kes need on ehk äkki ei ole veider, et ma neist kuulnud pole. Käisin Anneli, Janno, Alissa ja Robiga ehk kahe väga armunud paariga.. mis enamus ajast mind ei häirinud, aga igasuguste armastuslaulude ja paaridele pühendatud momentide ajal ma mõtlesin küll nende vahel istudes, et ma vist olen viimane vallaline LA eestlane for real. Tähendab ma tean mõnda veel, aga nemad absoluutselt ei loe :D Ma pean vist hakkama nooremaid sõpru otsima.. iiiigatahes, see kontsert oli absoluutselt uskumatult hea! Alustuseks me pidime mõnda aega oma kohtadel nihelema (kusjuures kohad ei olnudki halvad, üleval ja lavast otse, ehk küll peaaegu kõige kaugemad, aga samas väga hea vaatega) kuniks mängis Michael Jacksoni muusika ja ekraanidel näitamiseks sai saata smse, aga kohe kui Tom Cruise ja Katie Holmes olid suure fotoaparaatide sähvimise saatel alla saabunud algas see kõige ägedam show, kus ma üldse käinud olen! Ma olen täna juba youtubeist otsinud katkendeid ja kuulanud laule ja ei suuda päris koguaeg uskuda, et ma seal päriselt olingi.. Beyonce esiteks laulab ja liigub nii veatult ja täiesti uskumatu vastupidavusega ja ta on niiiiiiii ilus.. pluss ta vahetas nii mitu korda kostüümi, et ma ei suutnud seda arvuliselt ära registreerida.. ja vaadake youtubeist eriti Ave Mariat ja Halod - mu kaks lemmikut seal! Listeni ajal muidugi oli ka pisar silmas natuke.. Ja ta vahetas lava (üks väiksem lava oli ka saali keskel), lendas kiigega lae all üle poole saali ja tegi üleval kukerpalle üle kiige (!!!), käis inimeste seas, lavast kasvas välja vaheldumisi trepp ja kaldtee ja siis jälle kadus, ekraanidelt näidati teda ennast lapsena kodus esinemas ja perega, Single Ladiese youtubei pandud järele tehtud videosid, muusikud laval olid ainult naised, kes ka kordamööda soleerisid ja no eriti andekalt juuuu ja tantsijad + tema tüüpilised suured mustanahalised taustalauljad tegid ka vahepeal ilma temata showd ja lõpus rääkis ta Michael Jacksonist ja ekraanil näitas MJd ja laulis talle Halo lõpu ja siis laulis veel sünnipäevalaulu kõigile sünnipäevalistele ja ütles niiiiii ilusasti, et ta annab endast alati 100%, et meid entertainida ja ekraanil näitas silti I Am..Yours ja sellega lõppes ja nüüd kui ma seda kirjutan, siis ma ikka ei suuda uskuda, et ma seal käisin! Enamus kontserdi ajast ma seda ka eriti uskuda ei suutnud ja kuna seal ei ole eriti kõrgeid ääriseid erinevate alade vahel, siis ma igaks juhuks osalesin kontserdil paljajalu, et mitte sooritada ka mõnda kukerpalli alumistesse sektoritesse.. pärast läksime veel suurest erutusest Southi (see baar, kus esimesel õhtul ka käisin istumas) veinile Alissa ja Robiga ja kuigi see oli alles teine kord tundub, et see võib küll kodubaariks sobida.. kuigi Eestis ma sellisesse Patrickulaadsesse kohta küll ei läheks, aga siin on ikka teistmoodi :) Robi autole on muide tekitatud ka tagumine iste, kus on muidu väga hea, aga lahtise autoga ja lahtiste juustega kiirteel ilma erilise tuulekata pikka maad Downtownist meie kanti sõita tähendas tänaseks hommikuks suurt vaeva, et oma ettepoole ulatuvat rastapatsi natukenegi lahti harutada :D
kuulake Chrisette Michelle - Be Ok
See on nii suur sündmus, et ma pean kohe uuest lõigust alustama! Esiteks Staples Center on nii suur, et saali sisse astudes hakkas mul päriselt pea ringi käima.. sest ma ei suutnud kohe ära hoomata kus see kõik lõpeb ja kui palju sinna inimesi võib mahtuda.. soojendas Richgirl ehk mingi tüdrukutebänd, kelle kohta ka üks turvamees küsis, et kes need on ehk äkki ei ole veider, et ma neist kuulnud pole. Käisin Anneli, Janno, Alissa ja Robiga ehk kahe väga armunud paariga.. mis enamus ajast mind ei häirinud, aga igasuguste armastuslaulude ja paaridele pühendatud momentide ajal ma mõtlesin küll nende vahel istudes, et ma vist olen viimane vallaline LA eestlane for real. Tähendab ma tean mõnda veel, aga nemad absoluutselt ei loe :D Ma pean vist hakkama nooremaid sõpru otsima.. iiiigatahes, see kontsert oli absoluutselt uskumatult hea! Alustuseks me pidime mõnda aega oma kohtadel nihelema (kusjuures kohad ei olnudki halvad, üleval ja lavast otse, ehk küll peaaegu kõige kaugemad, aga samas väga hea vaatega) kuniks mängis Michael Jacksoni muusika ja ekraanidel näitamiseks sai saata smse, aga kohe kui Tom Cruise ja Katie Holmes olid suure fotoaparaatide sähvimise saatel alla saabunud algas see kõige ägedam show, kus ma üldse käinud olen! Ma olen täna juba youtubeist otsinud katkendeid ja kuulanud laule ja ei suuda päris koguaeg uskuda, et ma seal päriselt olingi.. Beyonce esiteks laulab ja liigub nii veatult ja täiesti uskumatu vastupidavusega ja ta on niiiiiiii ilus.. pluss ta vahetas nii mitu korda kostüümi, et ma ei suutnud seda arvuliselt ära registreerida.. ja vaadake youtubeist eriti Ave Mariat ja Halod - mu kaks lemmikut seal! Listeni ajal muidugi oli ka pisar silmas natuke.. Ja ta vahetas lava (üks väiksem lava oli ka saali keskel), lendas kiigega lae all üle poole saali ja tegi üleval kukerpalle üle kiige (!!!), käis inimeste seas, lavast kasvas välja vaheldumisi trepp ja kaldtee ja siis jälle kadus, ekraanidelt näidati teda ennast lapsena kodus esinemas ja perega, Single Ladiese youtubei pandud järele tehtud videosid, muusikud laval olid ainult naised, kes ka kordamööda soleerisid ja no eriti andekalt juuuu ja tantsijad + tema tüüpilised suured mustanahalised taustalauljad tegid ka vahepeal ilma temata showd ja lõpus rääkis ta Michael Jacksonist ja ekraanil näitas MJd ja laulis talle Halo lõpu ja siis laulis veel sünnipäevalaulu kõigile sünnipäevalistele ja ütles niiiiii ilusasti, et ta annab endast alati 100%, et meid entertainida ja ekraanil näitas silti I Am..Yours ja sellega lõppes ja nüüd kui ma seda kirjutan, siis ma ikka ei suuda uskuda, et ma seal käisin! Enamus kontserdi ajast ma seda ka eriti uskuda ei suutnud ja kuna seal ei ole eriti kõrgeid ääriseid erinevate alade vahel, siis ma igaks juhuks osalesin kontserdil paljajalu, et mitte sooritada ka mõnda kukerpalli alumistesse sektoritesse.. pärast läksime veel suurest erutusest Southi (see baar, kus esimesel õhtul ka käisin istumas) veinile Alissa ja Robiga ja kuigi see oli alles teine kord tundub, et see võib küll kodubaariks sobida.. kuigi Eestis ma sellisesse Patrickulaadsesse kohta küll ei läheks, aga siin on ikka teistmoodi :) Robi autole on muide tekitatud ka tagumine iste, kus on muidu väga hea, aga lahtise autoga ja lahtiste juustega kiirteel ilma erilise tuulekata pikka maad Downtownist meie kanti sõita tähendas tänaseks hommikuks suurt vaeva, et oma ettepoole ulatuvat rastapatsi natukenegi lahti harutada :D
kuulake Chrisette Michelle - Be Ok
Monday, July 13, 2009
Laugh Factory ja muu
Ma püüan teha kiire postituse, muidu see lükkub jälle liiga kaugele, sest kirjutada on juba palju ja siis tundub see palju suurema ettevõtmisena. On esmaspäeva hommik ja istun oma korteri ees pingil/diivanil, mille eile tänavalt kaasa tassisime. Või õigemini me Carolaga leidsime ja kutsusime poisid (Tiidu ja Andrese, kes hetkel meiega elavad, Tiit Iirisega ja Andres oma tüdruku Teelega) seda transportima :) Meie kolmetoaline kahe vannitoaga korter asub siis West LA-s, Santa Monica piiril ja eilsel ringkäigul selgus, et kõik vajalik ehk erinevad poed, lemmikud kohvi- ja söögikohad on esindatud. Eriliselt ilus siin küll ei ole, kuid samas ega ka Hollywood väga kaunis koht pole ja siit on mu rand kogu sealse kaunidusega vaid kahe miili kaugusel ja bussid käivad siit nii Hollywoodi kui ookeani äärde 24/7, buss viib ka Venice keskusesse ilma ümberistumiseta, kust saan Alyssa/Robi ja Tarmo juurde juba jalutada. Korter ise on eelmisega võrreldes üpris ilmetu ja hirmpalav ja igast aknast paistab vastasmaja sein, aga õnneks on mul nüüd see pink siin ukse ees kus istuda ja kuhu ka nett ulatub. Üldiselt pole siin ka telekat ega makki ehk terroriseerin siinseid elanikke nüüd oma arvutist tuleva muusikaga. Külmkapi juurde minemiseks või söögi tegemiseks olid eile juba järjekorrad, aga ma säilitan siiski rahu :) Toidupoeks on siin ümber nurga asuv Vons, kus küll valikut minu meelest eriti ei eksisteeri ja WC on selline, et ma kahtlustasin terve aja ega see uks mu taga lukku ei lähe ja tapjamonsterid kuskilt välja ei karga, sest välise hinnangu järgi võiks seda pidada mõne õuduka võtteplatsiks. Oma ostud sain aga siiski teha ja palun - hankisin endale shampooni, balsami, dushigeeli, hambatavaari ja muidki hügieenivahendeid pluss ostsin süüa ja mu arve oli 50 taala! Ehk kuigi toit tundub vahel kallis, on muu tavaar siin siiski väga odav. Ostsin endale ka kuulsad hambavalgendusplaastrid ja eile õhtul hakkas mu kahenädalane valgendusperiood, ma siis raporteerin, kuidas need mõjuvad. Esimene katsetus oli igaljuhul vist õnnestunud, kuigi see maitse on lausa ilge ja hambad tunduvad küll tundlikumad kui varem. Kui ma olen varsti nagu Colgate reklaamist välja astunud, siis see vast siiski tasub end ära :D Veel otsisin eile üles lähima Coffee Beani, aga piparmündilattet enam üldse ei anta, sest pole Holiday Season ja võtsin kogemata non-fat cappuccino - ära kunagi võta ühtegi non-fat asja, sest see maitseb väga halvasti, ausõna :) Õhtul käisin Carola ja Anneliga Sunset Stripil ehk põhilisel peotänaval Laugh Factorys klassikalisel comedy showl, kus ühe tüübi, kellega Carola poes tutvus, sõber esines ja me saime vipis hängida ja kahte programmi vaadata ja need olid tõesti andekad ja nagu filmis täpselt ju! Inimesed istusid ja dringitasid ja laval oli üks pukk ja mikker ja naljavennad vahetusid seal ja tegid oma programmi ja kommenteerisid vaatajaid ja puha. Eriti mulle meeldis, et igal comedianil ei ole seal sugugi kaua aega taielda ja seega ei jõua tema naljad ka ära tüüdata. Pühapäeviti on muidu seal mustade inimeste õhtu nagu selgus, aga siiski oli ka mõni valgenahaline esineja ja paar sellist ka vaatajate hulgas. Vip zone kujutas seal endast rõdu ehk seda ala, kus viibijate arvel nalja ei tehtud. Carola küll jõudis ka sealt tähelepanu juhtida sellele, et me oleme Estoniast, mille kohta üks tähtis comediani-onu ütles Astoria :D Guugeldasime ka pärast natuke ja tuli välja, et seal etlesid see õhtu üpris kuulsad koomikud - saan linnukese kirja panna :) Anyway, olen ma taasavastanud veel mõningaid ameerikalikke asju:
1) Normaalne on tutvuda inimestega tänaval/bussis/toidupoes
2) Veekraane on alati kaks, eraldi külma ja kuuma vee kohta ja väga tihti on need omavahel vahetuses ehk vee soojus ei vasta pealolevale märkele, go figure
3) Igal sammul toimub mõni yardsale või võib lihtsalt tänavalt mööblit leida
4) Dushid on reeglina seina küljes ehk juhtmevabad ja näiteks meie oma tööle panemine nõuab kõrgemaid oskusi - kõigepealt tõmba nuppu, siis keera seda kähku vasakule JA paremale ja siis tõmba ühte teist nuppu ja voila!
5) Voicemail on põhiline
6) Klubides uksel saadavad templid on hiiglaslikud ja värvilised ja püsivad - võiks ju arvata, et siin tuntakse ka helendavaid või muul moel viisakamaid lahendusi
7) Joon vaid veini, sest kokteilid ei kõlba juua oma tehisliku maitse tõttu, aga veiniga on neil oluliselt keerulisem puusse panna
8) Toit säilib forever
9) Pangaülekandeid ei ole tavakasutuses olemas, see-eest saab jahmerdada hulga tshekkidega, muide - väidetavalt kingib Bank of America praegu igale konto avajale 100 taala - lähen homme vaatan selle asja üle :)
Ja nüüd päevitama!
PS. Nägin unes Merlit ja Terjet - armsad olete!
PS2. Öelge siis ka mulle kui te seda üldse loete, siis ma olen nats motiveeritum edasi kirjutama ka :)
1) Normaalne on tutvuda inimestega tänaval/bussis/toidupoes
2) Veekraane on alati kaks, eraldi külma ja kuuma vee kohta ja väga tihti on need omavahel vahetuses ehk vee soojus ei vasta pealolevale märkele, go figure
3) Igal sammul toimub mõni yardsale või võib lihtsalt tänavalt mööblit leida
4) Dushid on reeglina seina küljes ehk juhtmevabad ja näiteks meie oma tööle panemine nõuab kõrgemaid oskusi - kõigepealt tõmba nuppu, siis keera seda kähku vasakule JA paremale ja siis tõmba ühte teist nuppu ja voila!
5) Voicemail on põhiline
6) Klubides uksel saadavad templid on hiiglaslikud ja värvilised ja püsivad - võiks ju arvata, et siin tuntakse ka helendavaid või muul moel viisakamaid lahendusi
7) Joon vaid veini, sest kokteilid ei kõlba juua oma tehisliku maitse tõttu, aga veiniga on neil oluliselt keerulisem puusse panna
8) Toit säilib forever
9) Pangaülekandeid ei ole tavakasutuses olemas, see-eest saab jahmerdada hulga tshekkidega, muide - väidetavalt kingib Bank of America praegu igale konto avajale 100 taala - lähen homme vaatan selle asja üle :)
Ja nüüd päevitama!
PS. Nägin unes Merlit ja Terjet - armsad olete!
PS2. Öelge siis ka mulle kui te seda üldse loete, siis ma olen nats motiveeritum edasi kirjutama ka :)
Saturday, July 11, 2009
Alissa ja Mehhiko köök - 12 points!
Ma ikka püüan alguses olla sjuupertubli ja iga päev midagi kirja panna. Istun oma kodu lähedal kohvikus, kus Iiris töötab ja olen surmväsinud, aga refill kohv laseb mul vast veel niikaua silmi lahti hoida kui selle siin valmis saan. Aina rohkem pisiasju tuleb meelde, näiteks, et kõike refillitakse tasuta ja vesi on alati tasuta ja dokumenti peab näitama igal sammul ja poodides on kõiki asju hirmpalju ja bussis on minu meelest jätkuvalt palju normaalsem süsteem kui meil, et raha tuleb maksta sisendes ja inimesed räägivad ikka omavahel palju, mul vahepeal on täitsa segadus, et mida nüüd millal viisakas öelda oligi ja kui mitu korda ja kellelt peab küsima, et kuidas tal läheb. Sõbrad helistavad aina ja teevad tuju heaks, lähipäevil peaksin kõiki korra juba nägema :) Praeguseni olin Alissaga ja ta on maailma kõige toredam ju! Nii hea on sõita rattapulgal ringi ja olla sellega kohalik vaatamisväärsus ja kui Alissa äratab hommikul, et kohv ja pannkoogid on voodi kõrval ja joogat teha kodus ja juua veini ja head kohvi ja kuulata muusikat ja jutustada.. eile ta tegi mind ilusaks ka ja läksime kohalikku St Monica klubisse tantsima, kus sissepääs maksis viis taala ja inimesed jõllitasid meid :D Kaks blondi olid üsna hoos.. täna ärkasime sellest hoolimata juba varakult, koristasime nende pesa ja tegime joogat ja käisime CVSis poes, kus on väga vahva variant teha ühe aparaadiga fotokollaazhe ja kalendreid ja lihtsalt pilte mälupulgalt printida - Alissa raamis Robile üllatuseks paar fotot. Nende ilusa armastuse üle on mul üldse siiralt hea meel. Hiljem käisime Manhattan Beachil, kuna täna oli taaskord väga tähtis UFC fighting night. Jätkuvalt on see minu jaoks mõistetamatu kuidas saab populaarseim spordiala olla reeglivaba peksmine, aga õnneks näidati ühelt pisikeselt ekraanilt ka rulatamist ja ma suunasin tähelepanu sellele. Siin ikka puudub täiesti selline arusaam saledast inimesest nagu Euroopas ehk kõik kõhnemad tüdrukud on siiski mõningase polstriga, meenus nüüd seoses sellega, et rulatamise kõrvalt sisustasin aega ka inimeste jälgimisega. Ja veel, et hommikul vaatasin esimest korda USA telekat, järjest igasuguseid ajuvabasid seriaale, aga üpris lõbusaid siiski ehk vaatasin terve Hannah Montana ja Raveni osa ära :) Ja sõin täna Mehhiko fastfoodi - KUI hea! Plaan B on igatahes paika pandud - kui minust ei saa midagi muud, siis ma impordin Tallinna mehhiklasi ja ühe sellise söögikoha! Manhattan Beachilt tagasi sõites oli tee-äärne rand täis lõkkeid ja telke - sinna saab kuidagi kohta reserveerida, äkki õnnestub see ka ära teha. Ilmad on ideaalselt soojad, aga samas on meie kandis oluliselt jahedam kui pidavat näiteks Hollywoodis olema ehk õhtul peab siiski midagi õlgadele panema. Ja nüüd mulle tundub, et ma hakkan sellest kohvi lakkamatust refillimisest juba päris sassi minema ning pole enam võimeline meenutama, mida ma üldse teinud olen või mida näinud või kes ma selline olen :)
Friday, July 10, 2009
Laulev auto ja hingerahu päikese all
Ma olen tegelikult esimest päeva siin – ehk praegu pool tundi juba üle 24 tunni, aga selline tunne on nagu polekski üldse ära olnud.. natuke on veider, et teed võib ületada igal pool ja inimesed räägivad hoogsalt juttu näiteks panka sisenedes juba ja on värvilised ja kohvid ja toidud on hiigelsuured (oleme eilset õhtust Wokcano /lemmikrestoran ju ikka!/ einet ja tänast Subwayd juba Alyssaga jaganud) ja valgusfooris on rohelise asemel valge ja vahemaad on hiigelsuured ja sissetulevad kõned maksavad ja praegu laulab Alyssa maja ees üks auto nagu hiiglaslik mängutoos.. aga hirmus hea on olla! Ma püüan ka absoluutselt mitte muretseda ega kiirustada ega üleplaneerida ja see tundub toimivat :) Selgunud on juba, et mu ookeanilähedane korter tähendab küll kahetunnist jalutuskäiku veeni, aga see on siiski Santa Monica, mu lemmiklinnaosa, juhuu! Selle öö olin siiski Alyssaga, sest Rob on homseni reisil (nad on muidu pruut ja peika või kuidas seda öeldaksegi) ja homsest lähen alles oma apartementi üle. Eile maabus hirmtüütu lend kell kolm, viieks sain kõigist järjekordadest läbi. Tempel jaanuari alguseni on passis! Ma küll olin unustanud, et vaja läheb mu siinset aadressi, aga valetasin selleks esimese pähetuleva ja see läks kenasti läbi. Lennureis oli muidu põrgulik nagu alati – lugesin The Secreti läbi ja vaatasin kolm filmi (eriti mõistlik, et nüüd saab seal filme vaadata suvalisel ajal algusest peale ja saab pausi panna ja kerida ja puha) ja magada ei suutnud, kuna lennuk oli täis ja erakordselt ebamugav. Vahepeal jõin küll kaks klaasi veini lootuses, et need uinutavad mind ja suurest uhkusest, et ma esimest korda USA lennul juua tohin, aga nende tulemus oli ainult poole tunni pärast saabunud pohmell. Unustasin ka vaadata, kas lennuki sisemusse murda on wc-s peituva luugi kaudu võimalik ;) Samas täitus mu lootus ja ma istusin sedakorda kahe kena noore kuti vahel, aga mul ei olnud parasjagu erilist chattimismeeleolu ja noorhärradel olid ka klapid non-stop peas. Anyway, jõudes oli armas Gab mul vastas, istusime LA trafficus, käisime mu tulevasest kodust läbi, kus kohtasin liiiiiiga paljusid eestlasi – ma pean sinna kuidagi mõne kohaliku importima, ei ole see eestlaste kommuunis elamine mu unistuste seas, kuigi nad tundusid kõik väga sümpaatsed. Elama hakkame me seal praeguse seisuga küll neljakesi – mina, mu voodikaaslane Carola, Iiris ja Tiit. Alyssa juurde jõudes kohtasin veel Annelit, kes on ka väga tore ja kena ja sobib minu meelest Alyssaga hästi. Käisime Wokcanos söömas, 3rd Street Promenade`il, mis on ka jätkuvalt üks mu lemmikkohti siin ja kuskil kohalikus baaris drinkidel, mis oli kõik erakordselt vahva, aga samas nii väsitav, et kui Gab (kes on jätkuvalt mu sõber, kellega kohtusin eelmise aasta jaanuaris Carola sünnipäeval ja kes on minuga samal kuupäeval sündinud ja igatpidi väga lahe ja vaimukas tüüp ja rumeenlane, kuid alates 90ndate algusest siin elanud) meid koju tõi, siis ma juba magasin autos ja voodis jutustades vajus ka silm vägisi kinni. Hommikul aga ärkasin juba kaheksa paiku, et kas juba saaks päevaga alustada (Eestis teatavasti ma reeglina ignoreerin päeva algust kui sellist igal võimalusel :p), aga tundus siiski veits vara ja kui kümnest tõusin siis tegime Beyonce saatel ning Alyssa juhendamisel kahekesi trenni ja läksime tegime mulle T-Mobile`is uue numbri – see oleks siis +1 310 402 3639 kui teil peaks vaja minema ja ma olin hoolimata 100 dollarilisest telefonipaketiettemaksust maksiõnnelik, et saan BBMessengeris toksida jälle ja GPS kasutada. Coffee Beanis käisime ka ja tegime mulle Modelmayhemi konto (lehekülg, kuhu siin modellid/meikarid/fotograafid kogunevad), et äkki keegi tahaks mulle ilus olemise eest maksta (mitte et ma arvaks, et ma jõhker modell oleks, aga seal on ausõna minust palju koledamaid tüdrukuid hulgi) ja rannas käisime ja Beach Promenade`il (kui ainult needsamad hullud tüübid ja trummilööjad seal teaksid KUI hea meel mul neid näha oli!) ja Subways (parimad võileivad!!) ja tulime nüüd koju lebosse ja kohvitama (uskumatu kui hea kohv on üldse olemas), et varsti joogat teha video järgi ja õue mängima minna :)
Elvis was originally blond
Tere kullakesed! Ma olen praegu blogimiselainel (kardetavasti küll vaid maksimaalselt mõneks nädalaks) nii et alustan oma raportiga juba Londoni lennujaamast. Pealegi pole mul muud teha, sest ma ei raatsi poolt kohvi ära visata ja edasi matkata, aga need on ju harjumatult suured ja võtavad eriti minu puhul aega.. no ja lennukini on ka veel üle tunni, kuna olin hirmus tubli ja käisin igaks juhuks maksikiirusel kõik kontrollpunktid läbi. Ma ei saa kuidagi üle Lazy Boy – Facts of Life loost ja olen seda kaks päeva kedranud – heatujulauuul! Naeratan juba esimeste löökide peale :) Ja pealegi on see väga informatiivne lugu eksole, kas te teadsite, et Elvis was originally blond? Terje ja Mareku ja issi abiga sain ma kuidagiviisi eile ka Tallinnast laeva peale, kus istusin kotibarrikaadi taga, aga eriti ei muretsenud, sest ometi pole võimalik, et ükski mees mind sealt ei leia ja lahkelt end mu asju kandma ei paku :D See ka juhtus ja üks vaene onu läks mu koorma all näost aina punasemaks, kuid jõudsin nendega siiski edukalt laevast väljagi. Juurdlesin tunnikese selle üle, miks Eestist eemal olles on momentaalselt nii hea olla ja ma olen kohe üliinspireeritud, muretu ning energiline ja leiutasin erinevaid teooriaid lugedes The Secretit kuni Kalev mulle järele jõudis. Anyway olen ma jätkuvalt väga naksis ja ärkasin öösel juba peale paaritunnist und, et kas juba saaks lennujaama minema hakata..nii hea oli voodis magada ju ka! Kalevile ma annaks üldse hoolitsemise eest maksimumpunktid ja mul oli juba eile väga tore õhtu vahuka ja maailma naljakaimate kodu(Angeli)videotega :D Ja nii äge, et Finnairil on kaamerad, mis näitavad tõusul ja maandumisel lennuki ette! Nats liiga palju raputas ainult ja ma sattusin väga segadusse, sest mul oli parasjagu väga hirmus ja samas olin just targast raamatust lugenud, et kui ma mõtlen, et ma ei taha, et see lennuk alla kukuks, siis see just kukub, aga samas kuidas see saaaaab nii olla, kui loogiliselt kõik inimesed mõtlevad, et palun maandu ikka õiges kohas..ja kuna see temaatika oli obviously out of my league, siis ma parem jäin hästi ruttu magama ja ärkasin raskustega alles kohal olles. Nagu alati, ei istunud mu kõrval ka mu tulevane kaasa ega muidu eriti vaimustav kuju, aga äkki mul nüüd veab..kuulan veel korra seda Lazy Boy laulu ja hakkan oma gate-i otsima :) PS. Inimesed on juba imelikult abivalmid ja viisakad ja kohv hea..
Subscribe to:
Comments (Atom)
