Kone emale ja lyhiuudised

Kondisin tana peale pooleteisttunnist und (Tarmo teise tuppa kolis minu eestvedamisel Killu, kes on siin end tantsualal taiendamas, aga keda ma tegelikult enne ise ei tundnudki ja me natuke leidsime teineteist eile) toole. Tooks stuudiopublikuks olemine, mille eest makstakse 8 taala tunnis. Hilineda ei tohi minutitki. Koigepealt jaan ma obviously esimesest vajalikust bussist maha. Just eile raakisin Killule, kuidas ma ei usalda neid igasugu juhuslikke autosid, kes siin kyyti pakuvad vahel, kuigi kellegagi meist pole sellega ebameeldivat kogemust. Tana motlesin, et no whatevs ja votsin yhe tasuta taksosoidu vastu. Nats kujutasin ette inimroovlitest armeenlaste salga eest pogenemist, aga harra taksojuht oli vaga sympaatne ja viis mu jargmise bussini - Inglewoodi. See linnaosa on kyll ohutum kui ma pikka aega arvasin, aga siiski mustanahalistega asustatud ehk signaalid kolasid ypris tihedalt kuniks ma seal hilinevat bussi ootasin. Bussis motlesin, et huvitav kas mustanahalised Eestis naiteks voi muidu peamiselt valgete inimeste seas tunnevad end samamoodi kui mina seal tais bussis ainsa valgena. Bussi pealt joostes joudsin 5 minutit enne oige telestuudioni, aga ohoo - gps naitas kogemata just nyyd maja valel pool tanavat ja oigesse kohta joudsin moneminutilise hilinemisega. Pidin selgitama, et mu lyhikesed pyksid ei ole kindlasti mitte shortsid, vaid lyhike versioon suit-pantsidest (jattes targu mainimata, et ylejaanud publik oli kyll seelikutes, aga hirmkoledalt ara voobatud ja ypris kehvalt kokku pandud riietes ja kui ma oleksin kontsad pannud, siis oleksin neist veelgi pikem kui niigi). Valjas ootas, ma arvan, umbes 70-80 inimest, kes olid siis eelnevalt piltide pohjal valja valitud. Nendest voeti ainult "hot chicks" ehk 15-20 preilit kellede seast hilinejad veidi aja parast elimineeriti. Nats kahju oli kyll koigist neist meestest, kes olid ulmevara ylikondades sinna passimas tulnud.. Anyway ei saanud sealt algust ka minu stuudiopublikukarjaar. Selle asemel tegin hoopis kone koju emale. Skype kaudu saab ikka Eesti tavanumbritele mu telefonipaketiga tasuta helistada. Vaikevenna votab vastu ja ma olen eriti roomus ja palun emme kutsuda. Ta ytleb nagu ikka tihti, et emmet vist pole..aa, ei, juba tuli. Emal on kuidagi kummaline haaletoon. Kysin selle kohta, aga kuna ta ise ytleb, et ei, siis syydistan kaugekone ja vuristan kui tore oli ta kirja saada. Ema kysib kahtlustavalt, et mis kirja.. No e-maili noh! Ema on natuke aega tasa ja kysib, ega ma akki valele numbrile ei helista. Mina - no loomulikult mitte, kuidas te muidu saaks vastu votta! No akki kontrollin.. Mismotttttes ma olin vale numbri valinud! Sellised asjad juhtuvad ainult minuga!! Kellegi teise emme ja vend naersid veel natuke aega koos minuga telefoni otsas ja oma ema ma katte ei saanudki :D

Lyhiuudised:

Meie Uus-Meremaa neiudest mu lemmikum sai insuldi ning on ypris kurvas seisus. Uskumatu, ta on 20! Nyyd juba loodetavasti ilma seisundi halvenemata kodus ja soovin vaga, et ta suudetakse paasta, motlen ta peale.

Haigla, kus me teda vaatamas kaisime, on nii Eesti! Vana ja kulunud.

Eelmisel nadalal veetsime moned paevad Big Bearis, mis oli absoluutselt suureparane!

Enne seda laksime ohtul valja, Carola sobranna sobra juurde, korgele Hollywood Hillsi. Veebruaris kaisime seal teiste preilidega hangimas siin puhkavate St Louisi sportlastega. Selline maja, kus on naiteks oma kino, toeline miljoni-dollari-vaade, poistel oli kokk jms. Mis te arvate, kui yllatunud ma voisin olla kui me soitsime samasse majja! What are the chances noh! Ja seekordne voorustaja, siis raakis, et jah, ta on samast kandist ja yyris seda neile vahepeal..